Toomas Alatalu: ajaaken vastupropagandaks. Septembris 1939 pidasid NSVLi ja natsi-Saksamaa väed vallutatud Poola pinnal ühisparaadi

Eesti kaitseväe esindajate viimastest briifingutest nopitud sõnumitest võib lennukuselt parimaks pidada järgmist: „ajaaken suuremateks muutusteks sõjas sulgub peagi“.

Sõjaväe ja sõdimisega mitte kokku puutunud inimesed võtavad seda nii, et seni lubatud Ukraina vägede suur vastupealetung jääb ära või lükkub edasi, pooled kaevuvad maasse – nagu see sündis 2014.-15. aastal – ja poolrase sõda läheb edasi, nagu see kestis 24. veebruarini 2022.

„Ei-sõda-ega-rahu“ seis on nüüd siiski sootuks teine, sest kui varem see hõlmas vaid Donbassi (ja kergelt Krimmi), siis nüüd tulistavad venelased rakette ööpäevaringselt ja tuhandete kilomeetrite kauguselt kogu Ukraina territooriumi pihta. Tasub mäletada, et veel oktoobris, kui suure sõja oht muutus reaalseks, ärgitas Kiiev maailma poliitikuid sulgema Ukraina taevast, mida ju varem, kasvõi Liibüa puhul, oli tehtud. Paraku seda ei sündinud ja nii on täna asjad pommitamise osas – kukuvad vaid kallaletungi ohvri territooriumile – nii nagu nad veebruaris välja kujunesid.