Teate, üks nurjatu inimene suudaks oma jutu ikka sirgeks rääkida, aga kas kujutate ette, et pärast kuut kuud põgenemist on endal ka meeles, mis järjekorras ning mis asjaoludel kõik juhtus? Pigem on peas üks tumedate emotsioonide virrvarr, kus pealekauba domineerib sügav umbusk ning hirm kõikide vormis inimeste vastu.

Hea on soojas toas ametnikulaua taga ajada paragrahvides järge ning neid, kes end kaitsta ei suuda, mõnuga peedistada. Mis paneb piirivalvureid aga nii kalestuma?

Jaga
Kommentaarid