ARVUSTUS | „Apteeker Melchior“ pole teab mis kõrgkultuuriline, kuid ei anna ka põhjust piinlikkust tunda

„Apteeker Melchiori“ teine osa on eelkäijast tõsisem, nii temaatikalt kui ka õhustikult.

Kõlvatu keskaegne vanalinn, võikad roimad ja Melchiori arnotalilikult vesised sinised silmad, millele ei jää miski märkamatuks. Umbes nii võib ühe lausega kokku võtta „Apteeker Melchiori“ filmitriloogia esimesed kaks osa (ning ilmselt ka kolmanda, mis jõuab vaatajate ette oktoobris). Teine film „Viirastus“, mis praegu kinodes jookseb, võtab vaataja kaasa eelmisest osast veelgi tempokamale ja närvesöövamale seiklusele, mille käigus lahendatakse järjest mitu veelgi koletumat kuritööd.

Just seiklusfilmiks passib nii esimest „Apteeker Melchiorit“ kui ka „Viirastust“ kõige paremini nimetada. Kodumaise film stereotüüpidest on režissöör Elmo Nüganen kauge kaarega möödunud: ta on jätnud seljataha igasugused tüüned, kuid tüütud loodusvaated, ja mõtlikud, kuid mõttetud vaikimised dialoogides. Hea meel on tõdeda, et sama osavalt on õnnestunud vältida ka keskaegse olustiku labaseks pööramist – parajad pahvakud naeru on filmides täiesti olemas, kuid peamiselt keskendutakse siiski müsteeriumi lahendamisele ja vaatajale usutava maailma näitamisele, mitte moodsale eestlasele niigi jabura keskaegse Tallinna pilkamisele. Selles vaates on „Viirastus“ eelkäijast tõsisemgi, nii temaatikalt kui ka õhustikult.