Just seiklusfilmiks passib nii esimest „Apteeker Melchiorit“ kui ka „Viirastust“ kõige paremini nimetada. Kodumaise film stereotüüpidest on režissöör Elmo Nüganen kauge kaarega möödunud: ta on jätnud seljataha igasugused tüüned, kuid tüütud loodusvaated, ja mõtlikud, kuid mõttetud vaikimised dialoogides. Hea meel on tõdeda, et sama osavalt on õnnestunud vältida ka keskaegse olustiku labaseks pööramist – parajad pahvakud naeru on filmides täiesti olemas, kuid peamiselt keskendutakse siiski müsteeriumi lahendamisele ja vaatajale usutava maailma näitamisele, mitte moodsale eestlasele niigi jabura keskaegse Tallinna pilkamisele. Selles vaates on „Viirastus“ eelkäijast tõsisemgi, nii temaatikalt kui ka õhustikult.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid