TAGATUBA | Kas Macron õiendas idapoolsete liitlastega? Eesti välispoliitika tegijad pole ühel nõul
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni justkui Baltimaadele ja Poolale mõeldud etteheide põhjustas välisministeeriumi kabinettides pahameelt.

Mida Macron täpselt ütles ja kuidas oleks seda kõige õigem prantsuse keelest tõlkida, on pärast 1. septembril Prantsusmaa suursaadikutele peetud kõnet üksjagu arutatud, aga meedia veergudele pole see seni jõudnud. Üks võimalik tõlge: „Me ei peaks joonduma kõige sõjakamate riikide järgi, sest see kätkeks endast konflikti pikendamise riski ja nii võivad kaduda viimasedki suhtluskanalid.“ Kas prantsuskeelsele terminile „va-t’en-guerre“ on õige vaste just „sõjakas“ või hoopis „sõda õhutav“? Mis iganes on õige vastus, on Macroni kõne andnud taas põhjust küsida, kas üks Eesti tähtsamaid liitlasi teeb Putinile vastu seismiseks piisavalt peale selle, et Venemaa valitsejale ohtralt helistab.
Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on prantslasi ja eriti Macroni pikalt avalikult kritiseerinud. „Selle taga võib tunda Prantsusmaa ebakindlust Euroopa Liidu tuleviku üle, Euroopas toimuvate jõujoonte muutuste üle. See ei ole adekvaatne,“ ütles Mihkelson Macroni sõnavõtu kohta.
Hoidus tõlgendamast
„Seda oskab ütleja kommenteerida,“ hoidus välisminister Urmas Reinsalu tõlgendamast. „Aga ma arvan, et vastupidi – üleeuroopaline sõjakus ja ambitsioonitaseme tõus selleks, et tugevamalt Venemaa agressioonile vastu seista ja Ukraina võitu aidata – meil peab olema ühine lipukiri,“ ütles Reinsalu. Ta lisas, et tegelema ei peaks mitte vähima ühisosa otsimisega, vaid kõik peaksid tublimad olema. Kas Lääne-Euroopa teeb praegu piisavalt? „Me peame tegema rohkem, on minu aus vastus,“ märkis välisminister.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Raimond Kaljulaid ei omistanud Macroni sõnadele suuremat tähtsust. „Need laused olid mitmeti tõlgendatavad. Mina neid nii rängana Eesti ja Balti riikide suhtes ei tõlgenda, nagu mõned on seda teinud,“ lausus ta. Ta ei usu, et Macron soovis NATO idatiiva riike solvata või korrale kutsuda. „Ma meenutaksin üht varasemat Prantsusmaa presidenti, kes tegi meie suhtes seda Iraagi sõja alguses ja ütles, et jätsime kasutamata võimaluse vait olla,“ meenutas Kaljulaid president Jacques Chiraqi 2003. aasta sõnavõttu.
Kaljulaid juhtis tähelepanu, et Prantsusmaa ja mõned teisedki Euroopa Liidu riigid pole selles konfliktis olnud alati Eestiga täpselt samadel seisukohtadel, aga on siiski jõudnud väikese viivitusega samadele järeldustele.
Sarnane ütlus
Ka Mihkelson meenutas seda, mida ütles Iraagi sõja alguses Jacques Chirac. Tema sõnul sarnanes see Macroni hiljutise sõnavõtuga. Mihkelson juhtis tähelepanu, et sakslased ja soomlased on öelnud, et oleksid pidanud meid rohkem kuulama. Üks teenekas välisteenistuja rääkis, et paar endist Prantsusmaa valitsuse liiget ongi eraviisiliselt sama öelnud, aga Mihkelson juhtis tähelepanu, et avalikult pole prantslased sellist sisekaemust esitlenud. Lähim märk sellest oli küllap sõjaväeluure juhile kindral Éric Vidaud’le sule sappa panemine, kui prantslaste võimuladvikule enne 24. veebruari antud hinnangud rappa läksid. Prantsusmaa luurajad ei uskunud, et Putin täismahus rünnakule läheb, kuigi aasta alguses rääkisid USA ja Suurbritannia julgeolekuinimesed sellest avalikult. Eesti edastas samasuguse hinnangu prantslastele juba mullu novembris, kui Kaja Kallas Élysée palees Macroniga kohtus.
Kallas saab Macroniga hästi läbi ja meie diplomaadid on aru saanud, et Prantsusmaa presidendil on Eestist jäänud hea mulje. See avaldub näiteks selles, et Prantsusmaal on üks Macroni prioriteete edendada innovatsiooni. Selles vallas saab eeskuju võtta Eestist ega pea mõnd konkureerivat suurriiki liiga positiivses valguses näitama.
Olukorda ei peeta pingestatuks ega plahvatuslikuks, nii et mingeid samme astuma ei hakata.
Eesti välispoliitika kujundajate seast kuuldub, et suure liitlasriigi presidendi nädalatagusest sõnavõtust pole suurt ažiotaaži tekkinud, kuid kui tekib võimalus Macroniga rääkida, siis seda tehakse. Aga olukorda ei peeta pingestatuks ega plahvatuslikuks, nii et mingeid samme astuma ei hakata. „Prantsusmaalt ja Saksamaalt on varemgi tulnud igasuguseid avaldusi. Aga suures plaanis vaatavad kõik, et ahah, oli nüansirohke avaldus, kuid dramaatilist probleemi siin pole,“ ütles üks juhtiv riigiteenistuja. Eks Macron on varemgi oma avaldustega hambu jäänud, kuid praegu olevat Twitteris nähtavad reaktsioonid tugevamad kui asi väärt.
Tähtsad suhted
Ainult idatiiva riikide surve abil poleks Ukrainast ealeski Euroopa Liidu kandidaatriiki saanud. See on erakordne areng, mis tundus võimatuna isegi tükk aega pärast 24. veebruari. Prantsusmaa ja Macronita poleks seda juhtunud. Sama tuli jutuks ka Lembit Uiboga, Eesti suursaadikuga Prantsusmaal. „Seal oli ta võtmetähtsusega,“ kinnitas Uibo.
Diplomaatilisi kõnesid võib ju pidada ja eri moodi tõlgendada, aga probleeme põhjustab Putin ja sellest saavad kõik aru. Venemaa tõendab oma tegevusega iga päev, et Eestil on kogu aeg õigus olnud. „Võtke sanktsioonid maha, muidu gaasi ei saa. Meie võime sõdida, teie saate gaasi. See tasandab kokkuvõttes pildi meie jaoks ära,“ selgitas üks diplomaatiline allikas Putini vaadet.
Oktoobri alguses koguneb erakorraline ülemkogu ja seal saavad Euroopa Liidu riikide juhid suu puhtaks rääkida.