Esimestel päevadel koguti töölised raudteele kokku. Öeldi, et vaja on taastada ühendused Venemaaga. Kõigile lubati alguses suuri palku. Ja kui inimesed olid ära petetud, muutusid numbrid väiksemaks. Nad vedasid sisse kõik, mis vaja, tõid Venemaalt tehnikat ja inimestele lõpuks ei makstudki. Palga asemel anti toidupakke ja öeldi, et raha ei tule. Ja kui tööle ei lähe, siis tullakse sinuga asja selgitama. Nii et inimesed töötasid tasuta. Samal ajal olid kõik hinnad umbes kolm korda tõusnud. Hinnad olid hullumeelsed ja inimesed nälgimise äärel.

Samuti anti inimesi üles. Näiteks minu sõbra ema, kes töötab valvurina, ütles mulle: „No miks sa Ukraina poolt oled? Vaat kui annan su venelastele üles. Ja sind pannakse keldrisse.“

Võimatu oli midagi vastu öelda, sest kui sa juba keldrisse jõuad... Sealt sind enam välja ei lasta. Või kui lastakse, siis väga raskes seisus. Minu tuttavate poeg jäi komandanditunni täitmisega hiljaks ja ei jõudnud õigeks ajaks koju. Ta korjati üles ja viidi keldrisse, järgmisel päeval lasti vabaks. Ta oli nii läbipekstud, et ei suutnud käia.

Arvan, et minu järgi tuldi ka kellegi kaebuse peale. Keegi ütles neile, et ma olen nende vastu. Arvatavasti mõni naaber.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid