„Kõigepealt lubage end õnnitleda,“ pöördub nende poole õilsa näoga vana major. „Õnnitleda selle puhul, et te elate maailma kõige õnnelikumal maal, kus on igal hetkel võimalik näha Vene tanki. Mis on teatavasti maailma kõige ilusam asi!“
Saalis aplodeeritakse tuliselt.
„Aga kallid sõbrad!“ jätkab major ja tema vana ausat nägu varjutab nüüd murepilv. „Laias ilmas leidub palju inimesi, kelle vastu saatus pole olnud kaugeltki nii helde. Nad on sündinud fašistlikesse riikidesse ja nende fašistlik valitsus ei luba neil Vene tanki vaadata! Ja nii nad elavadki, ilma tankita, ilma lootuseta.“
Saali läbib sügav, kaastundlik ohe.
„Võtke näiteks Eesti, siinsamas meie kõrval,“ kõneleb major. „Selles riigis oli pikki aastaid võimalik imetleda piltilusat tankikest. Aga alles hiljuti juhtus nii, et Eestimaa fašistlik valitsejatar Kaja Kallas vaatas oma nõiapeeglisse – jah, ärge imestage, ta on ka nõid, fašistide puhul on see päris tavaline! – ja küsis peeglilt:
„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal?“
Ja nõiapeegel vastas:
„Sina, Mein Führer, oled küll kaunis, aga tank Narvas on kaunim veel!“
Seepeale Kaja Kallas vihastas ja käskis visata Narva tanki pimedasse vangikongi. Ja nii tehtigi.“
Hallipäine major peab pika pausi. Kuulajad saalis julgevad vaevalt hingata.
„Seetõttu ei saagi vaesed Eestimaa inimesed enam Vene tanki vaadata,“ ütleb major viimaks. „Sõbrad! Me peame neid õnnetuid aitama!“
„Inimesed tahavad näha tanki lähedalt. Nad tahavad tanki oma käega katsuda.“
„Jaa!“ hüütakse saalis. „Aitame!“
„Me oleme juba nii mõndagi teinud,“ ütleb vana major. „Me viisime tanki Ivangorodi, teisele poole Narva jõge. See tank on täpselt sama kaunis kui eelmine, ja miks ei peakski ta seda olema, kui ta on sündinud sama ema üsast. Mõlema memmeks on ju Emake Venemaa. Nüüd saavad Eestimaa inimesed koguneda Narva jõe äärde ja vähemalt eemalt tanki imetleda. Aga see pole ikkagi see. Inimesed tahavad näha tanki lähedalt. Nad tahavad tanki oma käega katsuda. Ja nüüd tuletegi mängu teie.“
Major tõmbab sügavalt hinge ja põrutab siis kõuehäälel:
„Kaasmaalased! Vennad! Teid visatakse öösel langevarjudega Eestisse. Teil on seljas pikad mustad mantlid, aga mantli alla, vöö kohale, umbes püksiluku juurde on kinnitatud väike tankimudel. Ilus nagu esimene armastus! Te varitsete inimesi kangialustes, põõsastes ja hämarates hoovides ning õigel hetkel lööte oma palituhõlmad valla! Ja näitate tanki! Ja lubate ka käega katsuda! Näitate seda tanki meestele, näitate naistele ja näitate tillukestele lastelegi. Kas on selge, seltsimehed?“
„Fašist ju võtab teilt tanki ära, kui ta seda märkab. Aga hõlmade alla ta, nurjatu, ei piilu.“
Kellegi arglik hääl küsib:
„Aga miks ei võiks seda tankimudelit käes hoida? Milleks seda mantli alla peita?“
„Tarkpea!“ muigab major. „Aga kui teile tuleb vastu fašist? Ärge unustage, et te viibite vaenulikul maal! Fašist ju võtab teilt tanki ära, kui seda märkab. Aga hõlmade alla ta, nurjatu, ei piilu. Seda, sõbrakesed, nimetatakse sõjakavaluseks! Meid, punaarmeelasi juba tillist ei tõmba!“
Saalis hakatakse algul naerma, siis vallandub maruline aplaus, kõlavad hurraahüüded, lastakse elada seltsimees Putinil, lauldakse hümni. Seejärel vabatahtlikud tõusevad reipalt ning lähevad lattu mantli, langevarju ja tankimudeli järele.
