Riigi ja pealinna kõrgemate ametnike sissetulek kirjutab end suurel määral ise – ja see üha suureneb.

Või siiski. Mitte just kõigile. Mitte igaüks ei pea lootma, et just tema valdkonna minister suudab kõige valjemat häält teha. Või siis ülemuse uksele koputama ja ettevaatlikult uurima: saan küll aru, et firmat võib lähiajal oodata pankrott, aga äkki leiaks ikka pisukese võimaluse palka tõsta – sest elada on ka vaja.

Riigi ja pealinna kõrgemate ametnike sissetulek kirjutab end suurel määral ise – ja see üha suureneb. Palga indekseerimisse lähevad kaks komponenti. Üks on rikkamaks muutunud riik ehk see, kui palju rohkem laekub sotsiaalmaksu. Teine on inflatsioon. Seega peaks näiteks presidendi, peaministri ja riigikogu esimehe palk tõusma üle tuhande euro võrra 8330 euroni.

14% palgatõus hinnatõusule küll päris järele ei jõua. Aga teisalt on see kriisist hoolimata rekordiline.

Pole vaja rõhutada, kuidas mõjub see ühiskonna õiglustundele oludes, kus otsitakse meeleheitlikult katet eelarveaukudele. Sotsid on käinud välja riigikaitsemaksu mõtte. Mõni teine tahaks maksu asemel laenu. Muu hulgas selleks, et presidendi, riigikogulaste või ka Tallinna linnapea palk tõusta saaks.

Palkade indekseerimine kehtestati iseenesest arusaadaval põhjusel: et meie kõrgetele kohtadele kandideeriksid parimad ja et nad ei peaks raha juurde nuiama, mis on poliitiliselt tülikas. Ja muidugi ei lange Eesti selle kulu pärast ka käpuli.

Aga sõnumina on see kõik praegu väga vale. Oleks üksnes õiglane, kui võimas palgatõus vähemalt aastaks pausile panna.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid