Tänane Delfi Ärileht kirjutab, et välisminister Urmas Reinsalu Brüsselisse saadetavad ettepanekud näeksid ette ka Venemaa Raudteede vastaste sanktsioonide kehtestamise ja temaga igasuguse majandustegevuse lõpetamise. Pole selge, kuidas ülejäänud Euroopa Liit sellesse ettepanekusse suhtub, kuid Eesti äriringkondades on Venemaa Raudteede karistamine põhjustanud juba arvestatava tormi. „Loodan, et Eesti ametivõimud kontrollivad, kas selle idee autor on tavaline nn Kremli kasulik idioot, keda Euroopas on palju, või on midagi tõsisemat,“ põrutab üle 8000 vagunipargiga firma Skinest omanik Oleg Ossinovski.

Igasugune raudteeäri teenib Venemaal Kremlile kõige lähedasemate ärimeeste huve. Kohe 24. veebruaril oleks pidanud sealt lahkuma hakkama.

Teeb meele mõruks küll. Põhimõtteliselt, kui sanktsioonid kehtestataks, poleks imestada, kui Venemaa lihtsalt rekvireeriks Eesti firmade vagunipargi. Potentsiaalselt võiks kogukahju ulatuda miljardi euro lähedale. Samuti võib Venemaa kätte langeda tähtis infosüsteem ja see seaks ohtu ka Baltimaades tehtavad veod.

Kuid kurtmine, et Venemaaga poleks võib-olla enam võimalik äri ajada, mõjub erakordselt küünilisena. Kujutlegem, et McDonald’s teatanuks, et neil on ukrainlastest kahju küll, ent eks venelased on ju harjunud neile oma burgerite eest raha andma (ja nemad seda vastu võtma).

Suur vaguniäri kuulub muidugi hoopis kõrgemasse kategooriasse. Niisamuti kui kütuseäri, millest oleme samuti kirjutanud, imeb osa firmasid Venemaalt välja viimasegi lubatud naftatilga. Ja maksab selle eest.

Reinsalu ajab siin õiget asja, kuid ärimehed mitte. Viimati nimetatud ei mõista või keelduvad mõistmast, et toites naabri sõjamasinat, ohustavad nad sedasama julgeolekukeskkonda, mis võimaldab üldse ellu jääda (ja plussina õigusriigi kombel oma vara säilitada). Pigem pidanuks hakkama 24. veebruarist alates mõtlema, kuidas end Venemaalt välja tõmmata.

Sellel kaval on mõistagi lahtisi otsi. Ühtaegu peab survestama Lätit ja Leedut, et nood ei kasutaks ära Valgevene „auku“. Ja kuna sanktsioonid on ühiskondlik otsus, ei saa eeldada, et paar äri üksinda nende koormat kannavad. Seega peaks mingi ühisest rahakotist pärinev hüvitis valmis olema.

Aga see on ikkagi sõda. Ja sõjas vaenlasega äri ei aeta.