JUHTKIRI | Ülehomsest tarbime salaelektrit

Teate, mis päev on homme? Septembri viimane päev.

See on viimane päev, kui paljude kodutarbijate elektri hinda määrab ebamääraselt kõikuv börsihind. Juba laupäevast saab hakata tarbima fikseeritud hinnaga sotsiaalelektrit, mida parema kõla huvides nimetatakse universaalteenuse pakkumiseks.

Elu ei peaks olema põnevik. Mitutsada tuhandet inimest puudutava muudatuse korral oodanuks võimsat teavituskampaaniat, mitte viimase sekundini salatsemist.

Seda, et homme on septembri viimane päev, pole raske välja mõelda. Hoopis teine lugu on kogu universaalteenust puudutava teabega. Arvestades, et muudatus puudutab mitutsada tuhandet majapidamist ja otseselt inimeste rahakotti, on kommunikatsiooni mõttes tegemist katastroofiga.

Kõige tähtsam: mis see kõik maksma hakkab ja mida teha, kui tahan sellele üle minna? Vedanud on neil, kelle elektrimüüja saatis laiali teatised sõnumiga „Muretsema ei pea“. Sealt saab näiteks teada, et kui universaalteenus osutub nende senisest paketist soodsamaks, viiakse nad üle automaatselt. Suurima müüja Eesti Energia kliendid polnud eilseni seesugustki rahustavat teadet saanud. Rääkimata riigi tööst vastata loogilisele ootusele, et nii tõsise muudatuse puhul tehakse ulatuslikku teavituskampaaniat ka televisioonis ja raadios.

Aga inimestel on küsimusi veel ja veel. Tõsi, mõnedele neist vastatakse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi veebisaidil – ole ainult tubli ja otsi üles. Ja kratsi segaduses kukalt.

Näiteks sedastab ministeerium, et otsusest tarbija universaalteenusele üle viia teavitatakse teda ainult seitse päeva varem. Aga kui inimene seda ei soovi, peab ta hiljemalt kaks päeva enne uue paketi jõustumist avalduse esitama.

Miks jätab riik kõigest viis päeva, mille jooksul aktiivselt otsustada? Inimestel võib olla tuhandeid põhjusi – kaugest puhkusest suure töökoormuse või suisa haiglas viibimiseni –, miks seda mitte teha jõuda.

Pealegi jõuab seegi infokübeke ainult aktiivselt veebis tegutsevate elektritarbijateni. Vähem või üldse mitte arvutit kasutav inimene teab ehk üksnes kuulujuttudest, et midagi juhtub. Aga peaks ta midagi tegema? Või ei peaks ta midagi tegema? Ja mis kõige tähtsam, kui palju see maksma hakkab?

Vähemalt ühe lubaduse on ministeerium oma koduleheküljel selgelt välja käinud: „Hind selgub hiljemalt septembri lõpus.“ Elame siis viimased päevad nagu põnevusfilmis: täna-homme saame hinge kinni hoida ja panuseid teha. Näiteks sellele, kas riik üldse sõna peab.