Ja selles ei olnud midagi meeldivat ega kindlustsüstivat. Kui hommikul tuli teade, et universaalteenuse kWh hinnaks on kehtestatud 15,4 senti, võisid viimase kuu börsihinda jälginud nentida, et tõesti, vahe on märgatav. Ent siis hakkasid tulema „agad“. Esimene välja käidud hind oli ju kõigest see, mida võtab tootja. Aga käibemaks? Aga taastuvenergia ja muud tasud? Elektrimüüja marginaal?

Müüja ütleb, et hind on liiga madal. Tarbijate jaoks on see jällegi liiga kõrge. Tuleks kiiresti avalikuks teha, kuidas just sellise tulemuseni jõuti.

Nii juhtuski, et pärastlõunaks, andmete täpsustades oli näiteks Eesti Energia poolt võetav hind jõudnud juba 19,24 sendini kWh eest. Lisaks otsa veel ligi kaheeurone kuutasu. Ning veel hetk hiljem teatas sama firma tütarettevõte Elektrilevi, et nemad tõstavad võrgutasu 13% võrra.

Seega siis garanteerib riiklik plaanielekter küll hinna, ent see saab olema üsna krõbe. Nüüd tasub oodata huviga, milliseid pakette pakuvad teised edasimüüjad. Sest näiteks talvel tühjalt seisvate suvilate puhul nullib juba ainuüksi kuutasu päris palju hinnaleevendusest.

Kuna suurem osa Eesti eratarbijaid viiakse uuele paketile üle automaatselt, pole midagi parata: sellist hinda hakkavad maksma kõik, kel just polnud juba ammu fikseeritud soodsaid pakette. Sellisel „poolkohustuslikul“ üleminekul on see eelis, et nii saavad endale kindla paketi ka need, kes võib-olla muidu ka soovi korral ise vahetama ei jõuakski.

Justkui „tasuta“ ühistransport

Miinuspool on aga selgelt see, et nii peab end lihtsalt usaldama riigi kätte ja võtma midagi antakse. Siin võiks tuua paralleeli „tasuta“ ühistranspordiga: tundub odav ja justkui ei tohiks nullpileti puhul põhjust nuriseda – aga miks peaks see andma kindlustunde, et kasvõi liinide valikul on tehtud parim võimalik valik.

Nii ütleb ühelt poolt Eesti Energia, et tema ootab endiselt kolm senti kõrgemat hinda. Ta võibki selle saada, sest nn riiklik garantii pole midagi fikseeritut ja järgmisel kuul tuleb hoopis uus maksumus. Kas võime olla kindlad, et müüja suudab sellest katta ka pikaajalisi amortisatsioonikulusid? Ja teisalt, kas saame olla kindlad, et vastupidi, pole sinna pumbatud sisse märkimisväärne kogus õhku? Kui mõelda, et Eesti Energia jaamad on suutnud toota ka (mööndustega) viiesendiste kilovatt-tunni hindade juures, peaks sellist hinnakerkimist ikka märksa paremini selgitama.

Praegu eeldatakse tarbijatelt, et nad peavad riiki pimedalt usaldama. Või siis on nad endiselt raskete valikute eest – ega näiteks tule tarbimist soodsatele tundidele juhtides ka börsil hind juba odavam? Näiteks veel mais (keskmine börsihind 15,14 senti kWh eest ilma käibemaksuta) oleks tulnud küll. August oli väga kallis kuu, kuid juba septembris on hinnad märgatavalt kukkunud.

On siiski tõenäoline, et keskmine tarbija oma hinnavõidu saab. Kuna nüüd aga ostab ta teenust juba enam mitte turult, vaid omaenda riigilt, peab ta saama lisaks kindlustunde, et riik käitub tema suhtes ausalt. Ootame, et konkurentsiameti koduleheküljele ilmuks detailne ülevaade, mis komponendid nimelt sellise tulemusena viisid – ja siis saaksid nii analüütikud kui inimesed ise sellele küsimusele oma hinnangu anda.

Positiivsel noodil lõpetades hüvitab riik eratarbijale talveperioodil kuni 650 kWh tarbimist veel 5 senti kWh kohta. Elame külma aja üle.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid