ARVUSTUS | Suhtesaade „Villa“ on parimas mõttes vaese mehe Netflix

Üle pika aja saab Eesti tõsielusarja vaadata piinlikkusest diivanisse vajumata.

Viimane kümnend on Eesti telekanalitesse toonud mitu enesehävitusprojekti. Et piinlikest seikadest pakatavad menu-reality’d on iga uue formaadi tulles lati aina madalamale seadnud, teavad YouTube’is reageerimisvideotega tuntust kogunud Andrei Zevakin ja Robin Valting omast käest. Kuna kriitikanooli on pillutud nii „Rannamaja“, „Poissmeeste peo“ kui ka „Tüdrukute õhtu“ pihta, on minu ootused-lootused „Villat“ vaatama hakates küllaltki suured – autorid peaksid ju täpselt teadma, mis kõlbab ekraanile ja mis mitte.

Pole kahtlust, et Zevakini ja Valtingu „Villa“ on üks aasta oodatumaid suhtesaateid. Internetikangelased võivad väita mida tahes, kuid eestlaslik uudishimu on liiga suur, et oma nina teiste asjadesse toppimata jätta. Publiku arv ei valeta ja paraku nii juba on, et ka kõige rämedamad reality’d on pannud rahva värisema. Eelkäijad on teinud sedavõrd tugeva raputustöö, et isegi teisel pool ekraani istudes tõusevad ihukarvad ebamugavusest püsti. Aga „Villa“ pidavat Eesti tõsielusarjade žanri seninägematule tasemele tõstma – uued näod, ilusad inimesed, välismaine keskkond, kopsakas auhinnaraha. Kas üks kohalik suhtesaade suudab tõesti kõike seda oma vaatajatele pakkuda või on „Villa“ ümber meediakära rohkem kui saatel sisu?