Mulle tundub, et viimastel aastatel on ühiskonna arvamus riigikogulaste (ja ka ministrite) palgast muutunud. Seisukoht, et nad on ülekullatud ja ebamaiselt kõrge palgaga, taandub ja kasvab ootus, et olgu neil pigem suurem sissetulek, siis on avalikku piinlikkustunnet vähem ja töö sisu kvaliteetsem. See tees toetub lootusele, et kandideerima nõustuvad ka need, kes ei sõidaks tööajast taksot, suudaksid lugeda raamatuid ja ei tegeleks parlamendiaastate jooksul peamiselt eraäriga.