Praegu kuuluvad koosseisu Karl Vilhelm Valter (klahvid ja vokaal), Harmo-Ron Kallaste (trummid), Peeter Johannes Priks (basskitarr), Johannes Pihlak (kitarr), Artur Leppik (tenor saksofon), Ingmar Nõmmann (trompet) ja Marko Lillemägi (alt saksofon). Kõik nad paljastavad, missuguse muusika mõjutustel on sündinud kollektiivi debüütalbum „Inkubaator“.

Seitsme bändiliikme muusikavaliku leiab siit.

HARMO-RON

Fred again.. - „Turn on the lights“

Hetkel kõige populaarsem klubilaul, ja seda põhjusega. Välkkiirusel staaristaatuse saavutanud Fred again.. on rahva kõrvu õnnistanud täieliku meistriteosega. Seda lugu kuulates pole võimalik end mitte liigutada. Super soundivalik ja ilus kasvatus loo vältel. Mõnus kuulamine!

KARL VILHELM

ECHT! - Dunes

Hea lugu peab mängima täpselt tuntud ja tundmatu piiril. Võtsin lihtsalt kõige viimase loo oma „meeldinud laulude“ nimekirjast. Kui seda esimest korda kuulasin, olin veidi ehmunud sellest, kuhu see asi arenes. Olin parasjagu mingit kodutööd kirjutamas ja panin koolitüki korra pausile, et lugu uuesti kuulata.
MARKO

Level 42 - Mr. Pink

Lugu alustab Mark King isiklikult, keda tuntakse mehena, kes tõi vihase släpi popmuusikasse. Läbi terve loo säilib põletav energia ning kuumust keeratakse aina juurde. Kui lugu piisavalt valjult kuulata võib märgata sädemeid teid ümbritsevas meediumis.

INGMAR

Lettuce - The Force

Torud on ägedad ja see lugu on selle väite etalon. Hea gruuv, äge meloodia ja taevalikud torud, mida veel elult vaja on.

PEETER JOHANNES

Primus - Jerry Was A Race Car Driver

Alternativ rock/funk metal stiilis trummi kolistamine, kidravingumine ja muidugi släppar Les Claypool oma üllatavate bassiriffidega. Imetlen kolmeliikmelisi bände, kus mängijad peavad rohkem „ära täitma“, Primus on kindlasti üks põnevaimaid oma omanäolisuse ja energjaga.

ARTUR

Kui te kuulate seda lugu väga pingsalt, siis on õrnalt aimata, et see „tuliuus lugu täiesti tundmatult artistilt“ Marc Ribot sisaldab taolisi muusikalisi šedöövreid, mida ei pruugi selgrootud loomad konnatiigis algul võibolla et tunnistadagi. Olles aga ise pika staažiga tiigis käija, võin öelda, et kui käia tiigis vanad sukad peas, siis tegelikult ei näe seal sukkadega mõhkugi. Peale üht kurba intsidenti pidingi ma ära põletama oma ilusad värvilised nailonsukad ning nüüd käin saunas hoopis erinevate värviliste persoonidega ja kuulan seal erinevat värvilist muusikat. Kui nimetada paar nime, siis Marc Ribot, Estrada Orchestra, Kõnts, Nu Genea ja Kenors.

JOHANNES

VÄIKE PD - Maja (mitte lõks)

Viimaste aastate üks lemmikuid emakeelseid. Nostalgiahõnguline taies. Mahe olustikukirjeldus, ausad ühiskonna peegeldused ja nooruslik keelekasutus, jõhker tümm (kui kuulata kangemast helisüsteemist). Null põdemist, otse purki. Tahaksin väga seda lugu live esituses kuulda, kahjuks pole veel ühelegi VÄIKE PD kontserdile jõudnud. Ütleks, et VÄIKE PD mingis mõttes oleks kui Siurusystem 127 pärandikandja. Sellel kindlalt oma koht siin maailmas.