Tervitusi Berliinist

Millal vaatasite viimati toidupoes mõne meelepärase toote hinnasilti ja mõtlesite: „Kas ma tõesti ei saagi seda enam endale lubada?“ Minuga pole seda kunagi juhtunud, sest elan Saksamaal, kus riigil on võimalik sekkuda majandusse, nii et seda muret ei teki.

Teresa Roelcke on Der Tagesspiegeli ajakirjanik ja sellenädalase uudiskirja peatoimetaja.

Igal pool mujal Euroopas tõusevad hinnad aga kiiresti. Meie ühistoimetuse koosolekul nenditi, et inflatsiooni tõttu paisuvad kulud toidule niivõrd kiires tempos, et osa ühiskonnast võib tabada alatoitumise oht.

Ka neil, kelle jaoks ei ole tagajärjed nii tõsised, võib tekkida ebaõigluse tunne. Juhtugu see Prahas „odavkaupade“ poes või Itaalia pitsarestoranis.

Kas külma talve tõttu külmutatakse toiduhinnad või hakatakse toitu suuremal määral taaskasutama? Sobivaid lahendusi alles otsitakse.

Ida-Euroopa sarvesaia hind kerkib kui pärmi peal

Sarvesai maksab Hollandi toidupoes 35 senti.

Veidi aega tagasi saatis minu Hollandis õpinguid alustanud poeg mõne supermarketis tehtud foto. Õigupoolest palusin ma tal seda teha, sest olin hiljuti tutvunud sellega, et riikide võrdluses erinevad toiduhinnad suuresti.

Väikeses Amsterdami lähedal asuvas linnas maksab sarvesai 35 senti. Kolm tükki korraga ostes saab need euroga kätte.

Käisin ringi ka Tšehhi poodides. Siinses suurimas ketis maksab samasugune saiake 12,9 Tšehhi krooni ehk 53 eurosenti.

Ma tean, et tegu on kõigest ühe tootega, aga seda tuleb vaadata kontekstis, kus Hollandi keskmine palk ületab Tšehhi oma pea kaks korda. Me kogeme praegu põhimõttelist muutust: kuigi Ida-Euroopas palgad kasvavad, ei jõua need hindadele järele. See tähendab, et lõppenud on aastakümneid kestnud olukord, kus madalamate palkadega käisid kaasas ka madalamad hinnad.

Gyula Csák töötab Prahas väljaande Balkan Insight välisuudiste toimetajana.

Augustis oli leiva-saia hind Euroopa Liidus 18% kõrgem kui aasta varem. Iga Lääne-Euroopa riigi hinnatõus jääb aga sellele alla. Hollandis makstakse näiteks alla 10% rohkem, aga Prahas on toiduhinnad tõusnud ligi 30% ja minu kodumaal Ungaris lausa 66%.

On nii ebaõiglane, et miljonid Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed töötavad Lääne-Euroopa toidutööstuses ning saadavad tihti oma raskelt teenitud raha kodumaale, kus selle väärtus on üksjagu väiksem.

Mul on poja pärast hea meel, aga muretsen oma siinsete perekonnaliikmete ja sõprade toimetuleku pärast. Kes maksab selle kinni? Mitte üksnes leiva-saia, vaid ka süveneva ebavõrdsuse.

6 600 000 000

Poolas läheks kolmele miljonile kooliõpilasele sooja lõunasöögi tagamine aastas maksma 6,6 miljardit zlotti ehk 1,35 miljardit eurot. Selline summa on kirjas eelnõus, mille vasakpoolsed erakonnad möödunud kuul parlamendile esitasid.

Jacek Bławdziewicz on Poola päevalehe Gazeta Wyborcza välisuudiste toimetaja.

„Praegu elab umbes 900 000 Poola last vaesuses. Koolitundidesse tulevad nad tihti tühja kõhuga,“ kirjutasid aktivistid.

Mõni kritiseerib lastele tasuta lõuna tagamise ideed ja võrdleb seda kommunismiajaga. Küsitakse, miks peaks ka toime tulevate perede lapsed meetmest osa saama. Vastatakse, et mõte on vältida vaesemate perede õpilaste häbimärgistamist.

Kulu riigile? 0,2% SKP-st. „Seda pole palju,“ ütlevad aktivistid.

Hinnakriis on jõudnud keemistemperatuurini

Suitsuspagetid – Itaalias Senigallias asuva Uliassi restorani firmaroog

„See kriis podiseb nagu tulele asetatud katel,“ ütles Mauro Uliassi. Ta teab, millest räägib, sest töötab peakokana kolme Michelini tärniga pärjatud restoranis. Tema söögikohta on hinnatud lausa maailma parimate restoranide edetabeli 12. koha vääriliseks. „Üles sööstvate energiahindade tõttu on tooraine nüüd 20–40% kallim. Meie elektriarve kasvas aasta esimeses pooles 13 000 euro pealt 39 000 euroni.“

Merevaatega restorani kalmaarivardad või suitsuspagetid grillitud kirsstomatitega on imemaitsvad, aga arvet on keeruline seedida. „Tavapärane valik maksab nüüd 200 euro asemel 240 eurot,“ ütles Uliassi.

Francesca De Benedetti on Roomas tegutseva väljaande Domani Euroopa ja välisteemade ajakirjanik.

Peakokk teab, et tegelikult on neil kriisile vastu pidamiseks paremad eeldused kui enamikul. Tema restoranil on kolm aastakümmet ajalugu, finantsstabiilsus ja truuks jäänud kunded, kes on valmis edaspidigi raha välja käima. „Mõtlen neile, kes on just äri alustanud,“ sõnas ta. „Kõigepealt pidid nad pandeemiaga toime tulema ja juba on uus kriis kohal. Löök on valus ja see pole veel kaugeltki möödas.“

Katel podiseb edasi ja ühiskonna haavatavamad osad kannavad suurimat koormat. Itaalia Coopide käitaja aruande kohaselt tõusis toidukaupade hind juuliks aastaga 10%, aga mõne igapäevase kauba puhul on hinnatõus veel karmim. Või hind on tõusnud 32%, jahul 22%. Palgakasv jääb seejuures valgusaasta võrra maha ja on üksnes 0,8%.

Coop Italia president Marco Pedroni hoiatas, et toimetulekukulud pole juba 1980. aastatest nii suured olnud. „Tarbijad vajavad toetust,“ lausus ta. Kõrgete hindade kogemiseks ei peagi Senigalliasse minema. Roomas maksavad cappuccino ja sarvesai 10% rohkem kui veel eelmisel suvel. Küsisin kelnerilt, kas ka tema palk on tõusnud. Nagu kartsin, oli vastus eitav.

Hersonis said ka arbuusid okupantidest vabaks

Ukrainas Hersoni oblastis asuv hiiglaslik arbuusimonument on tuttav miljonitele ukrainlastele, kes on sellest ranniku äärde sõites möödunud. Kuju sümboliseerib oblasti põllumajanduslikku rikkust. Hersoni arbuusid maksid kunagi viis Ukraina grivnat ehk 17 eurosenti kilo. Monument sai veelgi kuulsamaks oktoobri alguses, kui see Vene okupantide käest vabastati.

Anton Semõženko on Kiievis tegutseva ingliskeelse väljaande babel.ua toimetaja.

Sel suvel maksavad Ukrainas arbuusid juba terve euro kilo kohta. Venemaa okupatsioon tähendas Hersonis seda, et kaup kadus lettidelt ka mujal Ukrainas. Kaks arbuusi, mille lahingute eest põgenevad elanikud siis kaasa võtsid, müüdi sümboolsel oksjonil sadade tuhandete grivnade eest. Kogu tulu läks armeele.

Hersoni oblasti osalise vabastamisega naaseb ka lootus, et kohalik toodang pääseb taas turule ja mitte ainult Ukrainas. Kümned kohalikud talupidajad on saanud Euroopa Liidu ekspordiloa. Ehk saab ka arbuusihindadega asjad samamoodi korda, nagu sai suure arbuusimonumendiga.

Ungari valitsuse külmutatud hinnad panevad poed skeemitama

Ungaris on poodidele pandud kohustus teatada, et tänu valitsuse otsusele on kuus tootegruppi endiselt odavad.

Oktoobri alguses kuulutas Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka välja hindade tõstmise keelu. Väljaspool Valgevenet valmistasid võimuri ütlused nagu ikka palju nalja. Ungari on aga tõestanud, et niimoodi ongi võimalik asju ajada.

Alates veebruarist on Ungari toidupoodidel kohustus külmutada kuue toote (suhkur, jahu, piim, seajalad, kanarind ja toiduõli) hinnad 2021. aasta 15. oktoobri tasemele.

Seejuures käskis valitsus poekettidel ja ka väikepoodidel hoida oma laoseisu samal tasemel nagu varem. Mingeid toetusi ega muud tuge nad selle jaoks ei saa. Esialgu pidid hinnad jääma külmutatuks kuni 31. maini. Valitsus põhjendas: perede toimetuleku eest tuleb seista. See, et lähenevad üldvalimised, ei tulnud võimukandjate sõnavõttudes muidugi jutuks. Kui inflatsioon veel ühe hüppe tegi, pikendati hindade seisakut aasta lõpuni.

Márton Gergely on Budapestis tegutseva ajakirja HVG peatoimetaja.

Ungari kõige vaesematele on sellest poliitikast vast tõesti kasu. Samal ajal proovivad kauplejad piirangutest kõrvale hiilimiseks üha rohkem leidlikke lahendusi leida. Puudujääk tehakse tasa teiste toodete hindade järsu tõstmisega. Näiteks korvatakse kanarinnalt saadud kahju kanakoiva hinna keskmiselt 61% tõstmisega.

Mõni poodnik piirab koguseid, mida ostja võib kassalindile panna. Võib juhtuda, et moosikeetja käib poest poodi, et igalt poolt soetada maksimaalne üks kilo suhkrut. Mõni pood ei müügi suhkrut või pakub palju kallimaid suhkruasendajaid. On ka neid, kes peidavad odavama kauba riiulites tahapoole või panevad sellele eksitava sildi, et seda vähem ostetaks.

Rahvusvahelised toidutootjad saavad kahjumiga kergemini hakkama, ent nad on siiski riigi kohtusse andnud. Nad süüdistavad valitsust selles, et piiratakse neile põhiseadusega antud õigust vabalt hindu kujundada. Kohtunikud on aga ametisse nimetanud peaminister Viktor Orbáni Fideszi partei, seega vaevalt nad teevad otsuse ettevõtjate kasuks.

Aitäh, et lugesite „Tulipunkt: Euroopa“ kolmandat väljaannet

Meie sellenädalase uudiskirja menüü maitseb kibedalt, aga tundsin siiski veidi ka suitsuspagettide, Ungari magusate mooside ja kangelaslike arbuuside mekki. Need esindavad meie maailmajao kulinaarset mitmekesisust.

Loodame, et peagi saame kirjutada uudiskirja Euroopa toitude maitsetest, mitte sellest, kas eurooplased üldse saavad endale korralikku toidulauda lubada.

Teresa Roelcke

Uudiskirja igal nädalal kirjakasti saamiseks mine aadressile delfi.ee/tulipunkt.

Projekti rahastab Euroopa Liit. Väljendatud vaated ja arvamused kuuluvad vaid autoritele ning ei pruugi peegeldada Euroopa Liidu või toetusprogrammi „Loov Euroopa“ omi. Euroopa Liit ega toetusporgramm ei võta nende eest vastutust.