Jüri Arraku kunsti teab iga eestlane – ta on valitud ka eesti saja suurkuju sekka –, aga kes oleks võinud Jüri lapsepõlves või noorukiaastatel ennustada, et temast tuleb kunstnik? Ja veel suure algustähega! Sest Arrak valis alguses lihtsa töömeheelu – nagu ta ise alati rõhutas –, ja astus esmalt Tallinna mäetehnikumi. Seejärel tuli sundteenimine Nõukogude armees ja tollastele tingimustele vastav maailmaavastamine Leningradis, kus ta sõitis taksot ja elas oma sõnul nagu Casanova. Ometi jätkus Arrakul aega ka Ermitaažile ja riiklikule Vene muuseumile, et avastada klassikaline taie ja 20. sajandi alguse moodsad kunstnikud, keda arglikult – aga siiski –, oli just eksponeerima hakatud. Lõpuks aga võitis graafik Henno Arraku, Jüri poolvenna positiivne eeskuju ja vaimne mõju ning juba 25-aastane Jüri Arrak astus Eesti kunstiinstituuti metallehistööd õppima. Kunstnikuna tegi ta endale esmalt nime üliõpilaste kunstirühmituse ANK ’64 aktiivse liikmena. 1966. aastal lõpetas Arrak diplomeeritud metallikunstnikuna kooli ja hilisem, nagu öeldakse, on ajalugu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid