Katkend Siim Kallase raamatust. 3. osa. „Meie ukse taha tuli tundmatu mees. Isa silmad läksid hiiglasuureks, ema hakkas nutma.“

Ma ei unusta eladeski üht episoodi, siiamaani tuleb klomp kurku, kui sellest kirjutan. Mängisime poistega hoovis, kui väravast tuli üks väike mees, sellise kohmetu naeratusega ja küsis, kus on korter 12.

See oli meie korter. Läksin talle huviga järele, sest ma polnud seda meest kunagi varem näinud. Uks läks lahti, ühel pool seisis minu isa koos emaga ja teisel pool isa klassivend ja parim sõber Aadu Regi, Eesti ohvitser-topograaf, klarnetimängija, orkestrijuht, Saksa ohvitser. Ta tuli vangilaagrist. See jahmatus ja see rõõm - minu isa hiiglasuured silmad ja ema, kes nutma hakkas - toovad siiamaani pisarad silma.

Meil olid hoovid, puuriidad, mille taha sai pugeda, igasugused kuurid, munakividega Tulika tänav, millel liikus mõni üksik auto ja mootorratas. Ja muld, tolm ning liivakast, kus oma asju ajasid kassid, nii et meie pidime mänguautodega sõitma paljal hoovipinnasel. Üle tänava oli Marati trikotaaživabriku ilmetu tsehh. Ükskord läks see põlema. Küll oli vägev! Leegid tõusid kümmekonna meetri kõrgusele. Tundus, et kohal olid kõik Tallinna tuletõrjeautod. Palju turskeid ja higiseid mehi voolikutega, veejoad ja tuli, mis kuidagi ei tahtnud kustuda. Küll oli põnev!