Kui õppisin kakskümmend aastat tagasi Jerevani konservatooriumis, avastasin ma üsna ruttu, kui tähtsad on armeenlastele – sarnaselt eestlastele – loomeinimesed, kes on viinud nende nime maailma kultuurikaardile. Ja nagu sageli, põimusid globaalsete edulugude otsingud eeldusega, et need olulised heliloojad iseloomustavad eriliselt ka päritolukultuuri, antud juhul Armeeniat. Tõepoolest, kes on kuulnud Hatšaturjani loomingut, see arvab end ära tundvat eksootilist armeenialikku helikeelt. Arvasin ka mina, sest Hatšaturjan ju tsiteeribki armeenia rahvaviise.

Vastuoluline positsioon

Ühel hetkel sain aru, et asi on märksa keerulisem – ja huvitavam. Kui hakkasin uurima, kuidas Hatšaturjanist kirjutati ja tema tegemisi läbi aastakümnete kajastati, moodustus seal mitu erinevat, isegi vastandlikku narratiivi. Esimese järgi oli Hatšaturjan parim näide armeenia muusikast, teisel juhul kaukaasia muusikast ning kolmandal juhul hoopis euroopalikust muusikast. Mulle endale hakkas Hatšaturjan ühel hetkel kangesti kõlama just viimasena – Lääne stiilis vene kontsertmuusikana, mida ilmestavad eksootilised elemendid.

Aram Hatšaturjan

Teisisõnu – Hatšaturjani looming mõjub muusikalise orientalismina, kus visioonid Idast on märksa olulisemad kui Ida ise kogu oma mitmekesisuses. Pisut samamoodi, nagu kasutasid Kaukaasiat ja Kesk-Aasiat oma loomingus näiteks vene heliloojad Rimski-Korsakov või Balakirev. Kusjuures meenutada tasub, et need kajastused ilmusid heliloojate loomingusse 19. sajandil, kattudes üks-ühele Vene Impeeriumi vastavate ekspansioonidega.

Kuidas sai võimalikuks, et ühe mehe loomingu ümber tekkis nii palju rahvusideoloogilisi punutisi? Mulle tundub, et kõik need eri lähenemised Hatšaturjani muusikale peegeldavad tervikuna tema mitmetahulist elu. Armeenlaste muusikaline etalon ei sündinud ju sugugi Armeenias, vaid hoopis Gruusias, Tbilisis. See oli tollal oluline Vene impeeriumi kubermangukeskus, kus elasid koos kõige erinevamad rahvakillud, alates armeenlastest ja grusiinlastest ning lõpetades juutide ja aserbaidžaanlastega. Nii puutus Hatšaturjangi noorena kokku kõige erinevama muusikaga, näiteks rändlaulikute ašuugide viisidega ja oma ema lauludega. 18aastaselt kolis ta Moskvasse, et õppida algul tšellot ja hiljem kompositsiooni. Tasub meenutada, et koos Šostakovitši ja Prokofjeviga sai Hatšaturjan 1948. aastal süüdistuse formalismis, mis piiras tema tegevust aastateks. Hiljem läks tal siiski paremini, nii administratiivtöökohtadel kui ka heliloojana.

Hatšaturjani originaalsus

Hatšaturjan oli armeenia muusikas mitmel põhjusel uudne. Tema Moskva konservatooriumi diplomitööd, Esimest sümfooniat, peetakse Armeenia esimeseks sümfooniaks ning tema klaverikontsert oli hilisem sealsete instrumentaalkontsertide alus. Ent samamoodi pakuvad tema töö ja elu huvitavat ainest nõukogude kultuuripoliitika uurimiseks. Arvan, et kõige rohkem oligi Hatšaturjan siiski Lääne stiilis helilooja, kes kasutas oma muusikas mitte ainult armeenia, vaid ka vene, gruusia ja ukraina rahvaviiside fragmente ja mitteläänelikke rütmimustreid. Tähelepanuväärne on ka see, et olukorras, kus kõik Kesk-Aasia ja Lõuna Kaukaasia maad pidid korraga hakkama kirjutama oopereid ja ballette – kusjuures mitmetel käis see üle jõu, sest nende oma muusikatraditsioon oli lihtsalt Lääne omast sedavõrd erinev –, oli Hatšaturjan Nõukogude Ida heliloojatest ainuke, kes sai maailmakuulsaks.

Hatšaturjan oli Lääne stiilis helilooja, kes kasutas oma muusikas mitte ainult armeenia, vaid ka vene, gruusia ja ukraina rahvaviiside fragmente.

Eks nõukogude võim vajas kunstnikke, kelle abil luua õiget rahvuslikku ideoloogiat. Hatšaturjani sobis sellesse rolli suurepäraselt. Tänu oma lihtsale päritolule, mittevene rahvuslikule taustale ja vene muusikakoolile sai Hatšaturjanist nõukogude mitmerahvuselise kultuuriidentiteedi võimas sümbol. Ning mulle tundub, et Hatšaturjanile see identiteet meeldis. Ka tema kirjavahetusest ja muusikatekstidest jääb mulje, et helilooja oli oma ideoloogilisest positsioonist vägagi teadlik ning konstrueeris endast teadlikult nii Armeenia kui ka Nõukogude Ida sümbolit.

Ja täna?

Nüüdseks on aga Nõukogude Liit lagunenud, Armeenia näinud mitmeid keerulisi aegu ja paljurahvuselist identiteeti ei ihale Lõuna-Kaukaasias ilmselt suurt enam keegi. Ometi on Hatšaturjan jäänud armeenlastele oluliseks – sedapuhku aga armeenia heliloojana, universaalne Nõukogude Ida identiteet on jäänud kõrvale. Hatšaturjani etnilise aspekti abil konstrueeritakse nüüd piire, mis aitavad säilitada just kohalikku kultuuriidentiteeti.

Ja ega Hatšaturjan ole erandlik, sarnaseid ilminguid leiame vast kõikjalt liiduvabariikides (või tervel maakeral). Omamoodi kajastub helilooja retseptsioonis ka ühe rahvuse traagika. Armeenia defineerib end esimese ametlikult ristiuskliku maana, keda on läbi aegade ümbritsenud vaenulikult meelestatud moslemid, selle kulminatsioon oli 1915. aasta armeenlaste genotsiid Osmanite impeeriumis. See kõik ongi jätnud üüratu jälje armeenlaste identiteediloomesse – nad tahavad positsioneerida end ükskõik mis moel Läände, mida aitaski 20. sajandil kinnistada

Nõukogude Liidu ametlik kultuuripoliitika ja Hatšaturjan. See lasi armeenlastel tunda end erilisena, ent paigutada ennast ka lääne kultuuriruumi.

Ja kokkuvõtteks? Mulle tundub, et publiku seisukohalt ei olegi see kõik üldse oluline. Peamine on see, et Hatšaturjani näol on tegemist suurepärase heliloojaga, keda on huvitav kuulata ka tänapäeval. Eks ole, mingil põhjusel ta maailmakuulsaks sai ning ju siis läks midagi orientaalsete intonatsioonide ühendamises modernse helikeelega täppi. Ja kui kuulata Hatšaturjani avakontserdil kõrvuti kahe teise klassikuga – Veljo Tormise ja Béla Bartókiga, on meeldejääv muusikaelamus garanteeritud.

Avakontserdi eel vestleb muusikateadlasest autor ajaloolase David Vsevioviga kontrolli- ja tsensuurimehhanismidest Nõukogude Liidu kultuuris, nõukogude ametlikest kultuuriinstitutsioonidest ning heliloojate ambivalentsest positsioonist. Teiste kontsertide eel kõnelevad Mihhail Lotman, Harry Liivrand, Kaupo Kikkas, Mart Kalm, Hardo Pajula ja Jüri Allik.

KLAVERIFESTIVAL

Reedel, 21. oktoobril festivali KLAVER avakontsert. Sten Lassmann, ERSO ja Mihhail Gerts Laupäeval, 22. oktoobril Skrjabin 150. Jonathan Powell (Inglismaa/Poola)

Pühapäeval, 23. oktoobril Suurmeister. Gerhard Oppitz (Saksamaa) Esmaspäeval, 24. oktoobril BACH. HTK 300. Eesti pianistide gala Teisipäeval, 25. oktoobril Ludus tonalis. Maksim Štšura

Kolmapäeval, 26. oktoobril Tõusev täht. Marie-Ange Nguci (Albaania/Prantsusmaa) Neljapäeval, 27. oktoobril Neli temperamenti. Lukas Geniušas (Leedu)

Kontserdid toimuvad Estonia kontserdisaalis.

Vaata lisa siit.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid