Itaalia ja Rootsi puhul teeb muret asjaolu, et mõlema uute valitsuskoalitsioonide püsimine sõltub ka poliitilistest jõududest, kes varem on Vladimir Putinisse soojalt suhtunud. Rootsi pärast ei peaks üle muretsema, sest näiteks NATO-sse astumist toetas nüüdne peaministripartei Mõõdukas Koalitsioonipartei juba ammusest ajast (erinevalt eelmist valitsust juhtinud sotsiaaldemokraatidest, kes pöördusid alles sel kevadel NATO usku).

Optimismiks on alust, aga Kreml pingutab siiski palju, et eurooplaste meeleolusid endale soodsas suunas kallutada.

Ka Itaalia kursi puhul on alust optimismiks, et uus peaminister Giorgia Meloni (Itaalia Vennad) ei lase vanal Putini austajal Silvio Berlusconil (Itaalia Jõud) endale pähe istuda ja Matteo Salvini (Liiga) distantseerib end oma varasemast hoiakust.

Lääne-eurooplaste, samuti ameeriklaste sõjatüdimuse oht on muidugi olemas. Teisalt kasutab Venemaa sõjas selliseid võtteid – üha rohkem sulaselgeks terrorismiks liigitatavaid –, et lääneriikidel on raske võtta hoiakut, et nad ei näe ega hooli. Rääkimata uskumisest, et Venemaaga Ukraina asjus mingi sobingu tegemine tooks jäädavalt tagasi madala gaasi hinna. Varem Putinit imetlenud poliitikuid, keda võis leida Ameerika vabariiklaste seast, Iisraelist ja Euroopa paremäärmuslaste seast, võib hakata mõjutama seegi, et Venemaa on löönud nüüd selgelt kampa Iraaniga, terrorismi toetava riigiga.

Muretult ei saa Euroopa poliitilistesse muutustesse siiski suhtuda, sest Kreml pingutab palju, et eurooplaste meeleolusid endale soodsas suunas kallutada. Ja paistab, et neil on selleks head hoovad: näiteks meiegi „rahvusliku“ partei ladvik kordab Ukraina asjus Kremli seisukohti ja naudib sellest hoolimata kasvavat toetust.