Mööda välja sibab sõel. Aga tema järel lõputus rongkäigus labidad ja luuad, kirved ja saed, pajad ja katlad, pannid ja kannud, padjad ja tekid, pesumasinad ja triikrauad, tassid ja tirinad, kahvlid ja noad, lauad ja toolid, voodid ja riiulid, särgid ja püksid, mütsid ja kasukad – ning kõige lõpus samovar, enesel suurest rutust hing kinni. Ja muudkui jooksevad, muudkui tõttavad!

Kõneleb lodjapuu:

„Oh te asjad, tummad ja jalutud! Oh te asjad, lahked ja leplikud! Mis teil ometi arus on? Miks te hakkasite jooksma ja tõttama, miks te hakkasite vudima ja hüppama? Mis kärbes teid ometi hammustas?“

Talle vastavad asjad:

„Pole meid keegi hammustanud, pole meid keegi purenud. Lihtsalt villand sai. Ei taha enam Venemaal elada. Venelased on liiga lollid, ei jaksa neid enam taluda.“

Ning lisab tool:

„Muudkui vahivad telekat, usuvad kogu seda plära, mida seal aetakse, ja pärast räägivad omavahel õhtu otsa nii tobedat juttu, et süda läheb pahaks.“

„Muudkui vahivad telekat, usuvad kogu seda plära, mida seal aetakse, ja pärast räägivad omavahel õhtu otsa nii tobedat juttu, et süda läheb pahaks.“

Ning lausub taldrik:

„Ja siis valivad ja valivad seda Putinit! Mina olen lihtne supitaldrik, mõistust mul kuigi palju pole, ainult väike lilleõis põhja peal, aga ometi pole ma mitte kunagi Putinit valinud! Aga näed, venelased teevad seda kogu aeg ja on veel ise uhked ka selle üle!“

Ja hüüavad asjad kooris:

„Ei, ära siit! Ei jaksa enam seda jama välja kannatada!“

Lodjapuu vangutab pead, imestab. Näeb, eemalt hakkavad paistma ka venelased. Tulevad nuttes, ringutavad käsi, paluvad:

„Oh asjad, kullakesed! Oh asjad, armsakesed! Ärge jätke meid maha! Meil on teieta paha! Tulge tagasi koju, me peseme teid, puhastame tolmust, paneme aukohale!“

Aga asjad vastavad:

„Ei, ei tule! Mis see aukoht aitab, kui peab päevast päeva ogarat mula kuulama!“

Venelased puhkevad veel haledamalt nutma, paluvad:

„Tule vähemalt sinagi, televiisor! Ei suuda me sinuta, tahame öösel ja päeval sind vaadata!“

Ning kostab televiisor:

„Ei mõtlegi! Te vaatate minu seest ainult mingit nõmedat propagandat. Võiksite vaadata Animal Planetit või Historyt, saaksite targemaks, aga kus sa sellega! Ikka Solovjovi totakat saadet on tarvis jõllitada. Ma ei tule tagasi!“

Venelased halavad edasi:

„Tulge ikka, tulge ikka! Me saame aru, et praegu on raske, aga varsti teeb president Putin Ukraina maatasa ja vot siis hakkame õnnelikult elama!“

Asjad hüüavad:

„No näed nüüd, lodjapuu! Hakkab jälle peale see möla! Kuuled ise! Kas saab siis koos sellistega elada?“

Lodjapuu vangutab pead, kortsutab kulmu:

„Ei, ei saa! Õigus on teil, siia jääda on võimatu. Tulen ise ka kaasa, rebin juured maa seest sügavalt ja komberdan üle Vene piiri.“

Ja teebki nii, nagu lubatud, lodjapuu punane. Läheb koos teistega ega vaata isegi tagasi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid