PPA juhti ei saa määrata ühe inimese poliitilise tahte tulemusena juba seetõttu, et ühel päeval võib uurimise all olla minister ise.

Kogu selline loogika on olemuselt vigane ja eriti praeguses julgeolekuolukorras. PPA on asutus, mis vastutab siseturvalisuse eest. Seda peab juhtima inimene, kes on ennekõike parim spetsialist, aga mis veel tähtsam – poliitiliselt sõltumatu. Ta peab suutma langetada oma valdkonna eest otsuseid oma äranägemise järgi ka siis, kui poliitik käsib teha vastupidist.

Vaatame nüüd otsa sellele, kus me praegu oleme. Riigikantselei tippjuhtide valikukomisjon on saatnud valitsusele otsustamiseks kaks nime: senised asepeadirektorid Egert Belitševi ja Krista Aasa. Siseminister Läänemets tahab lisada nende hulka enda ministeeriumi sisejulgeoleku asekantsleri Veiko Kommusaare. Ta ütleb otse, et Kallasel pole mõtet ülejäänud kahega kohtudagi. Seejuures pole tal peaministri survestamiseks seljataga mitte ainult teine valitsuspartner Isamaa, vaid ka opositsioon.

Esmapilgul võiks tunduda, et milles küsimus – toetus on, vormistame ära? Aga seda ei tohi just seetõttu, et parimate sõelumise voorus on siiani jäänud peale kaks esimest. Kommussaar on siseministri soolo, katse politsei ametikohta politiseerida. Kui see läbi läheks, annaks see Läänemetsale mitteformaalse võimu mõjutada asutust, mis peab – ega välistada ju ei saa – teoreetiliselt uurima ühel päeval ka tema seaduskuulekust.

Tasub meenutada üle-eelmise valitsuse aegset skandaali, kus Läänemetsa eelkäija Mart Helme (EKRE) üritas maha võtta praegust politseiameti juhti Elmar Vaherit. Toona juhtunu oli ilmne näide ohust, mille võib võimust joobunud minister tekitada.

Seega oleks ainuõige, kui Läänemets ultimaatumid lõpetaks ja püüaks leida PPA-le tõepoolest parima saadaoleva juhi.