RAAMATUBLOGI: Raamat neile, kes dekadentsi ja laipu ei karda
Oliver Pötzsch, „Hauakaevaja raamat“, tõlkinud Eve Sooneste, Ühinenud ajakirjad, 448 lk.
Kohati tundub, et elame siin väikses konnatiigis nagu keskajal, mil ei teatud ülejäänud maailmast just eriti palju ning väiksemgi avastus toob kaasa üllatuse. Ühtäkki avastati siinmail, et Saksamaal elab keegi Oliver Pötzsch, kes kirjutab suurepäraseid ajaloolisi krimiromaane. Ja „Hauakaevaja raamat“ oli üllatus. Meeldiv üllatus.
Mineviku manu jõudis Pötzsch pärast seda, kui avastas, et on timuka kauge järeltulija, mispeale ilmus üheksa ajaloolist romaani Schongau timukast Jakob Kuislist ja tema tütrest Magdalenast – kõik need pälvisid lugejailt aplausi ning vormusid teleseriaaliks. Järgnesid teosed Baieri kuninga Ludwig II ja keiser Karl V elust ja surmast, Faustuse triloogia... Kõik krimikirjanduse vormi valatud.
„Kalmistud lummasid mind juba lapsena. Ma jalutasin sammaldunud hauakivide vahel, vanu nimesid, sünni- ja surmadaatumeid ning kujutasin ette, kuidas need inimesed toona elasid, milliseid riideid kandsid, millist saatust pidid taluma – see ei olnud just kõige halvem väljaõpe ajalooliste romaanide kirjanikule,“ selgitas Pötzsch, kust sündis idee luua romaanisarja peategelaseks hauakaevaja.
Järgmisena tuli leida peategelasele nimi. Autorile meenus, kuidas legendaarne Wolfgang Amadeus Mozart maeti sõpradest ja heategijaist mahajäetuna Sankt Marxi surnuaia vaestehauda ning haua kaevas keegi Joseph Rothmayer. Järgmisena tuli meelde laul purjus peiarist Marx Augustinist, kes visati Viini suure katku ajal surnu pähe ühishauda ja järgmisel hommikul suure käraga laipade vahel üles ärkas. Nii sündis Viini keskkalmistu hauakaevaja Augustin Rothmayer, kes kirjutab oma tööst õpperaamatut. Ent ei hakka ju üks hauakaevaja heast peast kuritegusid lahendama ja sestap tuli luua ka noor Viini politseiinspektor Leopold von Herzweldt, kes otsib surmaeksperti, sest tegutsemas on sarimõrvar, kes ajab teenijatüdrukuid teibass. On aasta 1893.
Rothmayer, kes teab, et teibasseajamine on igivana meetod ebasurnute hauas hoidmiseks ja entusiastlik terava mõistusega von Herzweldt – samas ülemiste jaoks liiga uuenduslik ja lisaks juut – ühendavad jõud, et tõde pinnale kerkiks, kuid selleks peavad nad avama glamuurse ja kosmopoliitse Viini väravate tagant avanevad sügavat kuristikku... Et lugejat toonase Viiniga paremini seostada, tuuakse mängu ka valsikuninga Johann Straussi poolvend Bernhard Strauss, kes teeb enesetapu, või ei tee... Et loole veelgi enam värvi anda, on sisse pikitud kaks lahedat kõrvaltegelast: kohtumeditsiini Instituudi juhataja professor Hofmann, kes hauakaevajalt tarkust kogub ning Julia Wolf – päeval politsei peakorteri telefonist, öösel aga poolmaailma suur staar.
Tuleb tunnistada, et „Hauakaevaja raamat“ on kütkestav ja võimas lugemine ning loodetavasti mitte pelgalt ajaloo austajatele. Saksakeelne maailm oli romaanist vaimustuses ning kui teha arvustustest väljavõtteid, siis...
„Raamat laseb meil heita pilgu sügavale valsijoobes Doonau monarhia kuristikku, kus pulbitseb viletsus, vägivald ja naistevihkajalikkus. Aga samas on see oma peene iroonia tõttu lihtsalt loetav ajaloolise lisaväärtusega põnevik.“
„Oliver Pötzsch on kirjutanud hingematva, imelise atmosfääriga ajaloolise krimiromaani. Ta on suurepärane jutustaja, kes lõi intelligentse, kuid ka põneva süžee, lisades sellele mitmekihilise, äärmiselt rõhuva sotsiaalse panoraami.“
„Raamat pakub lugejale põnevat ja samas õõvastava atmosfääriga reisi Viini vahetult enne sajandivahetust. Neil, kes dekadentsist ja laipadest ei ehmu, tasub kindlasti matkaga liituda.“
Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui „Hauakaevaja raamatu“ järge, mis on juba valminud, maakeeles ei ilmuks. Ja äkki tasuks katsetada ka timukatütre sarjaga?
