Johan Elm: peaaegu igas mu lavastuses on olnud üle 50-aastane mees, kelle eest kolleegid mind on hoiatanud

Vabakutseline lavastaja, dramaturg ja näitleja Johan Elm (31) tegeleb oma töödes inimloomuse sünkja küljega, kaotamata sealjuures lootust. „Ma ei karda ühtegi teemat. Pole teemat, mis ei kuuluks lavale. Lavale ei kuulu laiskus ja ükskõiksus,“ ütleb ta.

Naine, mullase seelikuservaga tööloom, nimetu, kes leiab suurimat naudingut just ümbritseva sõnastamises – „Noad kanade sees“. Enesetapja keset ulgumerd – „Ma olen tuul“. Poiss, kes kuulutab kaaslastele, et siinilmas pole millelgi mõtet – „Mitte midagi“. Autistliku naise maailm – „Pimevalge“. Üle 15 aasta kohtuvad mees ja naine, kelle šokeeriva mineviku kohta aju kisendab üht, süda sosistab teist – „Musträstas“. Mees, kes pärast aastakümneid võõrsil saabub ema matustele – „Tule õige koju“.

Mis neid ühendab?