Ärahüppajate aeg. „Eestisse jäädes oleksin peagi surma saanud...“

Nõukogude Eestist lahkunud loomeinimesed pole oma sammu üldiselt kahetsenud, küll aga on mõnele hinge peale jäänud, kuidas kodumaal neisse suhtuti.

false

Kinodes lööb laineid film „Kalev“, mis viib 1990. aasta suvesse, peatselt algab NSV Liidu korvpallimeistrivõistluste järjekordne hooaeg. Kalevi meeskond seisab iseseisvusetuultes keerukas olukorras. Ühes stseenis on sportlased pahased, et nad ei pääse mõnda lääne – kas või Soome – tiimi koosseisu pallima. Selgub aga, et piir on nende jaoks lukus, sest võimuorganid on eriti tähelepanelikud ja piiravad liikumist muusikute pärast, kes on välismaale putkanud.

Praeguseni on ühed kuulsamad muusikutest ülehüppajad Leila Miller ja Valdo Randpere, kes 1984. aastal põgenesid Soome kaudu Stockholmi.

1998. aastal Eestisse naasnud Randperet on tembeldatud isegi kodumaa reeturiks. „Hämmastab, kuidas minusugused põgenejad mõistetakse hukka. Samas paljud teised, näiteks Arvo Pärt, Neeme Järvi – neile ei heideta midagi ette,“ lausus ta.