Kõige paremal juhul on tegemist tsüklilise võnkega, mis aasta-paariga möödub, aga halvemal juhul annab see pikaajalise mõjuga hoobi meie tööstuse konkurentsivõimele. Selles, et suurel osal Eesti tööstusel läheb kehvasti, on praegu paljuski süüdi kõrged energiahinnad, mis ajavad kulud suureks. Energia on kallinenud ka teistes Euroopa riikides, aga paistab, et neist paljude valitsused solgivad turgu Eestist rohkem ehk leiavad viise ka suuri tööstusettevõtteid toetada.

Tööstuse ja üldse majanduse struktuuri muutumine on loomulik, aga praegu toimuval on kahjuks ka n-ö perversseid jooni.

Tööstuse ja üldse majanduse struktuuri muutumine on üldiselt loomulik, aga praegu toimuval on kahjuks ka perversseid jooni. Näiteks septembris kasvas kenasti puidugraanulite ja briketi – väiksema lisandväärtusega puittoodete – tootmise maht, aga suurema lisandväärtusega toodete tootjad virelesid. Praegu, kui agaralt arutatakse, kuidas ja mil määral ühe või teise toote produtseerimine CO2 emissiooni suurendab, on tähtis ka see aspekt, et puitu kütteks kasutades lastakse süsinik atmosfääri tagasi, aga näiteks kvaliteetses puitmööblis jääb see aastakümneteks seotuks.

Ent rohepöördesignaalide ja energiakriisi koosmõjus kipuvad just süsinikku talletanud materjalist millegi tootjad praegu toorme pärast konkureerides kaotajaks jääma. Olukorras, kus suur osa Eesti ühiskonda nõuab raiemahtude vähendamist ja Vene puit on teadmata ajaks võrrandist väljas, tuleb valitsusel peale elektri hinna langetamise ka nuputada, kuidas meie tähtsat loodusvara puitu kasutataks kõige kestlikumal ja suurimat lisandväärtust looval otstarbel. Eesti tööstus peab ellu jääma, tööstus on üks jõuka elu aluseid.