„Mis asi see oli?“ küsib teine.

„Kõhutuul,“ vastab esimene. „Ära pane tähele, Petja, vala parem välja!“

Aga Petja ei vala, vaid silmitseb peeretajat kahtlustavalt.

„Kas sa, Fedja, viimast Solovjovi saadet vaatasid?“ uurib ta. „Seal ju räägiti, millise uue sigaduse ukrainlased on välja mõelnud. Panevad president Putini pildi seinale ja siis peeretavad selle poole.“

„Panevad president Putini pildi seinale ja siis peeretavad selle poole.“

„On alles tõprad!“ vannub Fedja. „Pommitada tuleks neid ja veel kord pommitada, siis ehk õpivad lugu pidama! Joome Venemaa terviseks!“

Aga Petja ei joo, keerab isegi klaasi tagurpidi, et Fedja ei saaks talle valada.

„Kelle pilt see sul siin seinal ripub?“ uurib ta.

„Ah see? No see on ju see... Tšaikovski,“ seletab Fedja. „Helilooja. Petja, mis sul on? Miks sa mind sellise näoga vahid? Ole nüüd mõistlik! See on Tšaikovski, mõistad! Mitte Putin! Tšaikovski pole Putini moodigi!“

„Aga võib-olla oled sa enda arvates lihtsalt kaval,“ lausub Petja kõvera muige saatel. „Teadsid, et mina tulen sulle külla, ja teadsid ka seda, et mina olen Venemaa patrioot ega salli meie suure juhi teotamist. Ja siis mõtlesidki, et ehhee! – panen õige Putini pildi asemel petteks Tšaikovski pildi seinale, Petja on ju loll, läheb haneks, aga ise muudkui peeretan terve õhtu meie presidendi poole ja pean peenikest naeru.“

Fedja läheb näost valgeks.

„Petja, mis jutt see on!“ hüüab ta. „See ei ole Putin! See on Tšaikovski! Ma vannun sulle! Ja mitte mina ei riputanud seda siia, vaid mu vend! Võitis kunagi ammu laadal loteriiga!“

„Hea on venna kaela ajada,“ noogutab Petja. „Ai, ai, Fjodor Ivanovitš, sellist alatust poleks ma teist küll oodanud!“

„Aga Petja, miks sa mind korraga teietama ja isanime järgi kutsuma hakkasid?“ on Fedja nutu äärel. „Ja mis alatusest sa kõneled? See on ju tõesti Tšaikovski, et kurat teda võtaks! Kui mul oleks seina peal president Putini portree, kas ma siis söandaksin puuksu lasta! Küünla paneksin põlema Putini pildi ees!“

„Ah et kohe küünla? Kas selleks, et näeks ka öösel, kuhupoole oma taguots suunata?“ küsib Petja mürgiselt.

„Petjakene, kallis! Ära räägi nii?“ hüüab Fedja. „Mina olen ju ka patrioot! Ma olen aus inimene!“

„Kui sa aus inimene oled, miks sa siis teeskled, vingerdad ja võltsid?“ nõuab Petja kurjalt. „Milleks siis see hookuspookus Tšaikovski pildiga? Ei, mehike, ma näen su labased trikid läbi!“

„Tule jumal appi, millised trikid!“ hakkabki Fedja nutma. „Kuule, ma annan sulle oma venna aadressi! Ta elab praegu Tambovis, sealt saab ta kätte! Tema selle neetud pildi siia tassis, las tema kannab ka karistust! Mina olen süütu!“

„Ära muretse, ei pääse ka su vend! Mõlemad saate seda, mida väärt olete! Neetud banderalased ja fašistid sellised! Ptüi, milline jälkus, peeretada Putini poole!“

„Aga ma ju ei teadnud, ma ei teadnud!“ ulub Fedja. „Ma arvasin, et see on Tšaikovski! Ma tõesti ei aimanud, et tegelikult on see Putin. Nii osavalt on end ära moondanud, raisk!“

„Keda sa siin raisaks nimetad, lojus!“ möiratab Petja ja lööb endisele sõbrale pudeliga pähe. Fedja paiskub vastu seina, Tšaikovski pilt kukub alla ja läheb katki.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid