Esimeses raamatus oli Kühnil tegemisi, nüüd pahandus. Eks ta ole... 44-aastane mees, pereinimene, kahe lapse isas, kes on soetanud maja paigas, mille pind on mürgitatud ning peagi elamiskõlbmatu, poeg näitab üles isepäisust, tütrele tuleb osta poni, raha napib... Kühn, kes on politseinikuna üsna kõrgel palgaastmel, lööb kokku kõik, mis pärast püsikulude tasumist kätte jääb, näeb peos 500 eurot, mille eest tuleb süüa ja juua ja soetada vana ja liikumast keelduva rondi asemel uus auto... No ei ole lihtne elu neil seal Saksamaal...

Nüüd seisab Kühn peegli eest, naastes läbepõlemise tõttu võetud haiguslehelt ning küsib endalt elulisi küsimusi: kes sa oled, kuidas sul läheb, kas sa oled ses elus pigem kurjategija või ohver? Aga siis tuleb minna, ühistranspordiga, sest leitud on noore mehe laip.

Justkui muredest napiks, hakkab ta abikaasa kummaliselt käituma, ent, mis veelgi hullem, satub Kühn pärast joovastavat õhtut kolleegiga voodisse. Ehk siis perekonnadraama.

Kõige eraelulise kõrval tuleb Kühnil siiski teha ka politseitööd, sest tema elust jutustav raamat on siiski krimka. Nii ongi teoses kõrvalliin, mis viib lugeja ühtaegu nii vaeste kui rikaste maailma. On alget muinasjutuks... Migrandi järeltulija Amir armub rikkuri tütresse, kohtab vastuarmastust ning võetakse rõõmuga perekonda vastu. Amir saab jalad alla, jätkab kooli ning kaugeneb üha talle ette määratud maailmast. Kuni ta leitakse surnukspekstuna bussipeatusest.

Kui kõike kokku võtta, siis võiks olla Kühni saagade pealkiri: kuidas jääda ellu tänapäeva Saksamaal, kus igal indiviidil tuleb pidada olelusvõitlust vaatamata sellele, milline on tema positsioon hierarhias, kogeda natside süütunnet, üritada püsida kahanevas keskklassis, hakkama saada tööstressiga ning kõige selle kõrval lahendada elulisi probleeme.

Realism on see, mis lugejat haarab, mitte jamesbondilik võitlus parema maailma nimel või ideaalühiskonna kirjeldamine ebaolulise mõrvaga. Just sellised oleme, just selliselt elame...