Ahti Kallikorm: tattninad pudruga Picasso vastu. Nagu virutaks jalutule kerjusele jalaga

Euroopas tõstab pead vastutustundetute tattninade liikumine, kes ei oska ise putru keeta, küll aga seda maailma kultuuripärandi pihta pilduda. Miks on see vale ja töötab otseselt nende sõnastatud eesmärkide vastu?

Väga võimalik, et tänane maailm oma tarbimisharjumustega on lähenemas kuristikule, mille ääre taga on inimtsivilisatsiooni lõpp. Me ei tea seda täie kindlusega, aga ohumärkidele on teadlased viidanud juba üle 30 aasta. Neid tasub kuulata. Inimkond või vähemalt selle kirjaoskav osa peab rakendama kõik oma teadmised ja jõu kliimakatastroofi ärahoidmiseks. Iga pingutus selles suunas on vajalik, iga eksitamine ja takistamine teritab ainult sapöörilabidat, millega me endale auku kaevame.

Alates tänavusest suvest on meediasse jõudnud kajastused aktsioonide kohta, kus õrnas eas protesteerijad on sisenenud Euroopa kunstimuuseumitesse (iseenesest suurepärane mõte!), aga kultuuri kontempleerimise asemel on hakanud seal mäkerdama liimi ja purgisuppidega. Mässajate rakuke kannab nime „Peatage nafta“. Olgu öeldud, et kui nafta oleks peatatud, ei saaks nad ennast seina külge kinni liimida, sest enamus poes müüdavatest liimidest on toodetud nafta baasil.