PÖFF-i SOOVITUSED | Kultuursed tapatalgud, killud geeniuse muusikuteest ja elu läbi eesli silmade
PÖFF-i tänasest rikkalikust kavast soovitame vaadata kaht dokumentaalfilmi ja üht originaalmängufilmi.
Fääri saartega seostuvad kaunis loodus ning meedia võikad pealkirjad ja fotod. Nimelt tapetakse seal kestva traditsioonina söögipoolise tarbeks aastas 700–800 pilootvaala ehk grindat. Nende elutud kehad vedelevad vees, mis on muutunud suureks verevanniks.
Ma ei pea vast üksikasjalikumalt kirjeldama, kujutate ette küll. Õõvastav vaatepilt igal juhul. Dokumentaalfilm „Vaala maitse“ annab loomakaitsjate kõrval sõna ka kohalikele, kes grindasid püüavad. „Oleme valmis vaalade nimel oma eludega riskima,“ teatab noor prantslannast loomaõiguslane. Samal ajal aga selgitavad Fääri mehed, et traditsioon on kestnud põlvest põlve ja tapmine on tehtud võimalikult kiireks, vaalad ei kannata.
Film on aus ja tasakaalukas pilk konfliktile, mis on podisenud aastaid ja jätkub ka edaspidi.
Mis aga maitsesse puutub, siis üks noorsand võrdleb seda kaua meres vedelenud lehmaga. Ei kõla väga isuäratavalt.
„Vaala maitse“ („A Taste of Whale“)
Režissöör: Vincent Kelner
Kavas täna kl 19.45 Coca-Cola Plazas ja 24.11 kl 17.00 Solarise Apollo kinos
David Bowie oli geenius nii inimese kui ka muusikuna. Ajada nii veenvalt oma asja ja samal ajal ennast kogu aeg uuesti leiutada on imetlusväärne. Minu Bowie ühe lemmikloo „Moonage Daydream’i“ järgi nimetatud dokumentaalfilm on rohkem nagu muusikavideo, kus põimitakse kokku tema pika ja seiklusliku karjääri eredamad killud. Kontserdid vahetuvad intervjuulõikudega, kus Bowie puistab elutarkusi nagu mõni guru. Kuna Bowie on ka moe- ja kunstiikoon, sobib selline värviline palett tema elu ülevaateks hästi. Albumitest keskendutakse olulisematele ja kuulmata ei jää ükski hitt. Fännidele kohustuslik vaatamine.
„Moonage Daydream“
Režissöör: Brett Morgen
Kavas täna kl 20.00 Tartu Elektriteatris ja 18.11 kell 21.30 Solarise Apollo kinos
Cannes’is žürii ja parima muusika auhinna pälvinud Poola film „EO“ on üks omapärane ja poeetiline rännak, mida saab kogeda läbi eesli silmade. Kogu elu tsirkuses veetnud eesel EO satub pärast sunnitud lahkumist looduse, linnade ja külade, aga ka heade ja halbade inimeste meelevalda. Nende seas on inimesi jalgpallifännidest ja -huligaanidest preestri ja krahvinnani.
„EO“ on kohati raju, režissöör keerab vahepeal vinti nii kuis suudab. Visuaal on aga lummav. Ning kui varem on olnud tavaks imestada, kuidas küll lapsed on saadud nii hästi siin ja seal mängima, siis siin filmis mängivad eesel, hunt, metsloomad, lehmad jne. Rääkimata karusloomakasvanduse elukatest, kel on peagi au sattuda mõne proua kasukaks. See kõik võiks ju olla veidi moraliseeriv ja didaktiline, kuid „EO“ on armas rännak koos armsa eesliga. Ning filmis nähtavate inimeste palett on just selline, nagu ta ka päriselt on.
Film esindab Poolat rahvusvahelise filmi Oscari konkurentsis.
„EO“
Režissöör: Jerzy Skolimowski
Osades: Sandra Drzymalska, Isabelle Huppert, Lorenzo Zurzolo
Kavas täna kl 21.00 Coca-Cola Plazas
