Kuidas linnaelu loodusega koos turvalisemaks ja tervislikumaks muuta?

Rohkem kui pool maakera elanikest elab linnades, Eestis on linnastumise näitaja koguni 69%. Inimese igatsus elusa looduse järele aga ei ole kadunud ja üha rohkem räägitakse võimalusest linnakeskkonda loodusega koos elamisväärsemaks muuta. Milliseid hüvesid saab looduspõhistest lahendustest linnades?

2008. aasta oli linnastumise pöördepunktiks meie koduplaneedil: sealt alates elab rohkem kui pool maakera inimestest tehislikult loodud elukeskkonnas. Linnadest on saanud loomulik elukeskkond valdavale osale inimkonnast, pakkudes mugavusi ja turvalisust ning võimalusi suhtlemiseks ja isiklikuks arenguks. Samal ajal oleme neid tiheda asustusega piirkondi üha enam vorminud paikadeks, mis võimaldaks meil loodusest eralduda, ümbritsedes end tehislike hüvedega.

Tänapäeval, kui inimeste teadlikkus keskkonnaprobleemidest on suurem kui eales varem, oleme asunud aga tegema vigade parandusi – rakendama oma linnastunud elukohtades taas loodusest inspireeritud lahendusi, et kaitsta ja taastada ökosüsteeme, mis tagavad linnade jätkusuutliku toimimise ja püsimajäämise. Loodus linnasüdames aitab vähendada elurikkuse kadu ning loodusõnnetuste riski (üleujutused, tormid, maastikupõlengud jm), säilitada puhta vee ja toidu kättesaadavus ning parandada inimeste tervist.

Rohekatused, vihmaaiad ja tehismärgalad – näiteid looduspõhistest lahendustest

Mooduseid, kuidas loodust linnaellu integreerida, on terve hulk ja neid leiutatakse pidevalt juurde. Üheks kasutusele võetud lahenduseks on näiteks haljaskatused ja katuseaiad, kus hoone peale istutatakse taimkate. See kaitseb ruume ülekuumenemise ja alajahtumise eest, leevendab oma niiskusega kuumasaare efekti, summutab müra (taimestik kõrgeid ja pinnas madalamaid helisid), imab ja filtreerib sademevett (vähendades koormust kanalisatsioonile), puhastab saastunud õhku ja pakub elupaiku erinevatele kooslustele. Kusjuures see ei ole sugugi uus trend, Põhja-Euroopas on mätaskatused olnud kasutusel juba sajandeid, lisaks võib ju meenutada, et üks seitsmest maailmaimest on just 6. sajandil e.m.a. rajatud Semiramise rippaiad Babülonis.

Teine lihtne lahendus on nn vihmaaedade ehk vee äravoolu takistavate peenarde rajamine. Kergelt nõgusasse peenrasse vajub lamedatelt pindadelt voolav vesi, sealne elusüsteem puhastab selle saastest ja aitab sademetel paremini imenduda. Kolmas näide on tehismärgalad: rajatakse kunstlikult soo või mülgas, mis toimib biofiltrina – puhastab inimtekkelist reovett ja sajuvett, parandab maad ning ühtlasi pakub elupaika erinevatele liikidele. Loomulikult ei tohi unustada mootorita transpordivahendite kasutuselevõtu lihtsustamist, haljasvööndite (elamuid ja tööstuspiirkondi ühendavate rohealade), metsade ja märgalade taastamist ning laiendamist.

Mida looduspõhised lahendused meile annavad?

Üllataval kombel maksab looduspõhise taristu kasutamine pea poole vähem kui tavalise, nn halli infrastruktuuri alternatiivid ning toob seejuures 28% lisaväärtust, luues uusi töökohti, vajades väiksemaid energia- ja hoolduskulusid ning vähendades ootamatuid väljaminekuid, mida põhjustab keskkonnaprobleeme esile kutsuv traditsiooniline ehitatud linnaruum.

Eestlastena teame suurepäraselt, milline väärtus see on, kui saame jalutada metsas või mere ääres, hingata värsket õhku ning lasta oma kehal ja vaimul seeläbi puhata. On ilmselge, et mida enam on linnas rohelust, seda rohkem tekib võimalusi vaba aja veetmiseks, ümbruse esteetiline väärtus kasvab ja soodustab roheturismi, inimesed keskkonna peeglina on tervemad, rahulikumad ja õnnelikumad.

Palju ühendatud rohealasid soodustab looduse eluringi ladusamat toimimist, mis omakorda muudab mulla, vee ja õhu kvaliteetsemaks. Rohelus seob rohkem süsinikku ja õhk saab puhtamaks, vesi saab imenduda ja oleme kaitstumad kliimaprobleemide eest, linn püsib jahedana ja väheneb soojussaare efekt. Ühtlasi, kui soodustame keskkonnasäästlikke liikumisviise, väheneb ka mürareostus ja rohkem liikuvad inimesed vähendavad tervisekulusid.