RAAMATUBLOGI: Kaasaegne „Kärbeste jumal“, vanglas ja seksiga
Salla Simukka, „Vangistatud“, tõlkinud Kadri Jaanits, Pegasus, 254 lk.
Teinekord juhtub nii, et asud lugema ega heida pilku raamatu perra, kus ilutseb teose lühikokkuvõte. Sai asutud, teema tundus huvitav – poolsada noort inimest lukustatakse vanglasse, sest nad panevad tõenäosusteooria kohaselt tulevikus toime kuriteo. Ehk siis tulevikuromaan niiöelda, et mida maailmalt oodata.
Mingil hetkel hakkas raamat tunduma kahtlane, mistap pilk tagakaanele. Selge, noorteromaan, mida oligi arvata. Ent loetud juba oli ning tekkis huvi, milline näeb välja kaasaegne „Kadri“ ja „Kasuema“, jättes laskumata viie kümnendi tagusesse sügavikku, mil tähtteosed olid „Noor kaardivägi“ ja Maksim Gorki legendaarne „Ema“.
Nojah... Kaasaegne (noorte)romaan peab peegeldama kaasaega. William Golding ei saaks enam kirjutada kirjanduslukku läinud teost „Kärbeste jumal“, sest seal satuvad üksikule saarele vaid poisid, kes loovad oma vägivaldse, haavatava, ebatäiusliku, kuid samas üllatavalt elujõulise ühiskonna. „Kärbeste jumal“ on liiga maskuliinne, kus ei kohta erinevusi, mis rikastavad, puudub võitlus kliimasoojenemise ja võimu vastu ning seksi pole sootuks.
„Vangistatud“ on võrreldav „Kärbeste jumala“ ja teiste haaravate (noorte)romaanidega küll, aga ainult selles, et väike kogukond lukustatakse piiratud territooriumile ning lapseohtu 17-aastased teismelised peavad omadega hakkama saama.
Kui „Vangistatud“ ilmunuks viis kümnendit tagasi, oleks autor mitte ainult Nõukogude Eestis, vaid ka mädanevas kapitalismis tuleriidale saadetud. Just nagu praegune autor, kes julgeks kirjutada soopõhise „Kärbeste jumala“. Tänapäeval ei käi asjad nii lihtsalt. Raamatus peavad olema homo, hetero, bi ja sootu, sest, nagu öeldud, erinevus rikastab. Peab olema ka tõrjutud migrant, lootuskaiselist hinge ning turmtuli inimsust hävitava sotsiaalmeedia vastu. Ja seksi, palju seksi, kõikvõimalikes variantides, sest millest muust noored inimesed ikka mõtlevad.
Võib arvata, et teismelistele läheb „Vangistatud“ igati peale, sest see on noortele omasem kui „Kärbeste jumal“ ega nõua filosoofilist lähenemist. Kaheldamatult lugenuks praegused pensionärid raamatut pool sajandit tagasi himuga ja imestanuks, kuidas saab olla inimesi, kes armastavad ühtaegu mehi ja naisi, sest samasoolistega intiimne läbikäimine on seadusega keelatud ja biseksuaalidest ei kirjutanud isegi raamat „Avameelselt abielust“, kust nõukogude eestlane sai esmakordselt teada, et on olemas nõnda kummaline tegevus kui seks.
