Olukord on tegelikult ju kriitiline. Lääneriikide sõjatööstus töötab siiani külma sõja järgsel mugaval rahuaja režiimil. Ukraina laseb suuremates lahingutes mõne päevaga välja 15 000 mürsku, mida näiteks terve Ameerika Ühendriikide kaitsetööstus peab tootma terve kuu jooksul. Meediasse jõudnud teadete kohaselt võivad tervelt kaks kolmandikku NATO liikmeid olla andnud ära kõik, mida üldse saab anda.

Ja siis on lisandunud sõtta teine mõõde. Pole mingi uudis, et rinnetel pigem lüüa saanud Venemaa üritab anda vastu kahel n-ö pehmel suunal: üks on tsiviiltaristu purustamine ja teine seda saatvad võltsid rahupakkumised. Naiivset rahuigatsust kostab muret tekitavalt ka mõnede Ameerika Ühendriikide poliitikute ja sõjaväelaste suust.

Ei maksa olla tagasihoidlik. Meil on elava riigina küllalt jõudu, et aidata Ukraina ühiskonnal võita. Ettevõtjad saaksid siin poliitikutele eeskujuks olla.

Praktikas võib siiski öelda, et sõjalise abi kohapealt on pigem hästi. Seda laekub ligilähedaselt just sellises mahus, nagu võimalused lubavad. Eks alati tahaks rohkem, kuid peame ikkagi tunnustama NATO liikmeid ühtsuse eest, mis oleks veel kevadel võimatuna tundunud.

Ent vajadus raha järele, mida oleks tarvis külmetavate ja pimedas olevate Ukraina tsiviilisikute vastupanuvõime ülalpidamiseks, on kaugelt suurem, kui suudaksime praegu pakkuda.

Siit ka üleskutse ettevõtetele teha oma pisku: kui kaalute sellel aastal, mida oma partneritele kinkida, pole vist paremat võimalust teha nii rõõmu kui ka head. Valige endale meelepärane Ukrainat toetav heategevusühing ja tehke annetus algse kingisaaja nimel. Uskuge, nad hindavad seda. Ning ukrainlased tänavad ja peavad vastu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid