Nursipaluga on pilt selgem. Siin ei ole eriti kohta spekuleerimisele „Aga võib-olla suuremat polügooni ei lähegi tulevikus vaja“. Selleks et ei läheks, peab Venemaa sõja kaotama ning seal peab võimule saama tugev läänemeelne või vähemalt neutraalne jõud ja pöörama Venemaa desarmeerimise teele.

Kui suureks te seda tõenäosust lähema kümne aasta perspektiivis hindate? Kuni see tõenäosus on kaduvväike, on Eesti sõjaliste kulutuste ja harjutusalade suurendamise alternatiiv leppida ohuga, et Eesti satub ühel või teisel viisil jälle Venemaa võimu alla. Selle tagajärjel häviks palju rohkem kodusid, kui riik praegu pakub Nursipalus omanikelt välja osta.

Laiendust on vaja. Inimestele, kes peavad kodu maha jätma, tuleb kinni maksta mälestused ja samaväärses kohas uue elu alustamine.

Järgmine küsimus on see, kas polügooni ikka peab just nimelt Nursipalus laiendama. Miks mitte laiendada Tapa kandis või teha hoopis uude kohta kuskil Ida-Virumaa mahajäetud tööstusmaastikel? Või miks mitte käia harjutamas Läti Ainaži polügoonil? Kaitsevägi on selgitanud, miks need variandid pole paremad või ei sobi üldse.

Praeguste andmete järgi jääb Nursipalu laienduse alla 21 talukohta, milles kõigis pole pealegi aastaringseid elanikke. On kahtlane, kas Eestist leiaks piisava suurusega ja muudelt parameetritelt sobiva maa-ala, kus oleks vähem elanikke. Ja kui sõjavägi hakkaks Võru äärest kasarmutest kuskile teise Eesti serva õppustele voorima, käiks see ka kindlasti paljudele närvidele.

Polügooni laiendamise küsimuses on saalomonlik otsus lihtne: maksta inimestele, kes peavad kodu maha jätma, kinni ka mälestused ja samaväärses kohas uue elu alustamine. See läheb kindlasti kallimaks kui turuhind pluss 20–30% ega pruugi kolima pidavaid inimesi ikkagi lõpuni rahuldada. Aga see on parim võimalik kompromiss.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid