Itaalia politseikomissare on kahte liiki, nagu kirjanduse põhjal võib otsustada – ühed on lojaalsed ülemustele, kes kõik on korrumpeerunud ning vaatavad puudlisilmadega ja sitsides otsa omakorda kõrgemal seisvatele persoonidele. Teised commissariod ajavad aga oma rida, nende eesmärk on õiglus jalule seda, kuid selleks tuleb laveerida Itaalia kastiühiskonnas ning puudlitest bossid üle mängida.

Tõe eest võitlevad commissariod on seda väärt, et neid krimikirjanduse ajalukku raiuda. Nii on ka Sitsiilias linna Vigata politseiülem Salvo Montanbaloga. Ainult et kui Sitsiilia on olemas, siis Vigatat ja teisi paiku, kus Camilleri teoste sündmused aset leiavad, paraku mitte, need on välja mõeldud. Mis pole imekspandav, sest kui kirjutada konkreetsest linnast või regioomist, siis tunneb kindlasti keegi (loe: korrumpeerunud poliitik või politseinik) end ära ning asi võib jamaks kiskuda. Lihtsam on kirjeldada olematu linna olematuid inimesi, siis ei karga keegi kaela.

Montalbano on Itaalia mõistes (aga ega mujalgi lood lihtsamad ole) kangelane – aus, korralik ja lojaalne. Ta ajab asju omal moel, kuid mitte liiga bravuurselt. Ta navigeerib elegantselt Itaalia võimukoridoride häguses maailmas, mida palistavad hämarad sidemed. Monalbano edu alus on oskus luua sild erinevate kultuuride ehk võimu, kurjategijate (Sitsiilia ikkagi) ja tavainimeste vahel.

Aga muidu on Montalbano ehe itaallane, armastab hästi süüa ning nautida elu kõikvõimalikul viisil. Montalbano sarja neljandas romaanis „Viiulihääl“ hoiavad teda ärkvel kolm noort naist: Michela, kes leitakse oma villast mõrvatuna, tema sõbranna Anna, kes toetab Montalbanot uurimises ja paneb ta südame põksuma kiiremini, kui see hea oleks, ja muidugi Livia – naine, keda Montalbano armastab, kuid kes nõuab midagi, mida mees talle nõrkusehetkel lubas, nimelt abielu... Eks sa proovi ses kaunis segaduses pea selge hoida ja lõpuks tõeni kaevuda.



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid