ARVUSTUS | Lembit Ulfsak. Staar, kes säras, aga ei staaritsenud

Elulooraamat annab Eesti ühest andekamast näitlejast inimliku, sooja ja humoorika pildi. Ka võhivõõrastele saab Lembit Ulfsak lähedaseks.

Püüdsin eile naela seina lüüa. Nagu alati, osutus jäme palk minust kavalamaks ja peenike nael minust tugevamaks. Tavaliselt lähen selliste asjade peale närvi, nüüd muigasin: meenus loetud raamat Lembit Ulfsakist. „Kui asi hakkas viltu vedama, siis ta ärritus ja viskas tööriistad nurka.“ (Lk 146.) Või sööstis hammastega ukseluku kallale, kui seda ei õnnestunud vahetada. Aitäh, Lembit Ulfsak! Lohutuseks ja eeskujuks kõigile meestele, kelle käed pole kuldsed, khm, aga süda on kuldne.

Eero Epneri kirjutatud raamat annab Eesti ühest andekamast näitlejast inimliku, sooja ja humoorika pildi. Ka võhivõõrastele saab Lembit Ulfsak (1947–2017) lähedaseks ja mõistetavaks, seda enam, et Ulfsak kubises vastuoludest: olmevõõrast tegelasest saab elu jooksul mees, kellele kodu ja kord on elu kese, mis siis, et kodust turvasüsteemi üritas ta ehitada legodest.