2017. aastal andis Saimaa välja Yle dokumentaalsarja „Urheilu-Suomi“ soundtrack-albumi, kust kõlab lugusid ka 17. detsembri kontserdil. Lisaks esitavad Saimaa ja Pärnu Linnaorkester lugusid ka Richard Straussi, Juice Leskineni, Yö, Jean Sibeliuse jpt repertuaarist.

Matti Mikkola muusikavalikut saab tervikuna kuulata siit.

Grateful Dead: „China Cat Sunflower“ (1969), „Terrapin Station“ (1977)

Saimaa suurim eeskuju. Hullumeelne, kontrollimatult segane bänd, kuid nii vaba ja loovust täis. Soovitan alustuseks vaadata nende kohta mõnda dokumentaali.

Allman Brothers: „In Memory of Elizabeth Reed“, live-album „At Fillmore East“ (1971)

Sarnane vabaduse, maagilise kokkumängu ja peaaegu telepaatilise jämmimise tulv – täielik südame kutsele järgnemine. Nii Grateful Deadil kui ka Allman Brothersil on kaks trummarit. Nagu ka meil.

Beach Boys: „Heroes and Villains“ (1967), „Cabinessence“ (1969)

Muusikaline katedraal, kiht kihi järel meloodiaid ja harmooniaid. Tänapäeval tundub see nagu kaasaegsete minimalistlike ja korduvate peavoolurütmide täielik vastand. Selline muusika, mille sisse saad sukelduda.

Fela Kuti: „Roforofo Fight“ (1972)

Justkui pea alaspidi muusika. Nii loovad ja hullumeelsed helid, et need lausa pilkavad meie jäiku Euroopa marsimuusika arusaamu. „Oot, nii saab ka mängida?“ See on minu jaoks Aafrika tunnetus.

Anita Kerr: „Eli‘s Coming“ (1972)

Kaunis ja kihvt kergemuusika kuuekümnendatest. See ansambel laulis taustvokaale suuremale osale Ameerika peavoolu muusikale viiekümnendatest seitsmekümnendateni. Ja just sellepärast arenesid nad nii imeliseks. Rahustavad vokaalharmooniad, aah.

Mike Oldfield: „Incantations Part Two“ (1978)

See tüüp peitis end seitsmekümnendate alguses oma kodustuudiosse ja lõi seal praktiliselt üksi tolleaegse algelise tehnikaga erakordselt võimsaid muusikaretki. See on täiesti segane! Tegemist on rändamise muusikaga, olgu see siis rattaretk või midagi muud, parim taustamuusika ümbritseva jälgimiseks.

The Who: „Bargain“ (1971)

Ja muidugi peab olemas olema ka agressiivne ja energiline rokipool. Mis saaks selleks olla sobilikum mudel kui igavesti trotslikud roki arhetüüpide segajad – The Who. Sel ajal olid Townshendi heliteosed tõeliselt keerulised.

Ekseption: „Peace Planet“ (1970)

Taani progebänd seitsmekümnendatest. Tegid palju vingeid rokiversioone klassikalistest paladest. Seda peetakse tänapäeval vist enamasti väga klišeelikuks, aga mida kuradit, mina pole üldse nõus. See on lõbus ja edev.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid