„Mulle näidati videot Donbassi naise vägistamisest ja öeldi, et mina olen järgmine.“ Ukraina õpetaja lugu

„Venelased ütlesid, et võivad teha minuga kõike, mida tahavad, ja kui ma nendega koostööd ei tee, siis tapavad mu ja viskavad Ukraina piiri äärde,“ meenutab Venemaa vanglaõudusi talunud ukrainlanna.

Viktoria Andruša sündis Tšernihivi oblastis Starõi Bõkivi külas ning töötas enne sõda Kiievi lähedal Brovarõ koolis matemaatika- ja informaatikaõpetajana. Sõja esimesel päeval naasis 25-aastane Viktoria oma sünnikülla, et olla koos vanematega. Varsti jõudsid sinna ka Vene väed. „Sõja alguses üritasid paljud suurte linnade elanikud sõita maal elavate sugulaste juurde. Aga juba 27. veebruaril jõudsid venelased meie külla. Meil Vene sõduritega mingeid kokkupuuteid ei olnud, aga juba mõne päeva pärast hakkasid levima jutud kuritegudest, mida venelased meie külas ja lähiümbruses olid korda saatnud,“ meenutab ta.

Kui Viktoria luges internetist, mida Venemaa väed on Ukraina okupeeritud aladel teinud, tekkis tal tahtmine Ukraina sõdureid aidata. „Elame Kiievi-Sumõ maantee kõrval. Ainus, mida sain teha, oli meie vägedele teada anda, kui palju venelaste tehnikat ja millal meie külast läbi liikus. Mul polnud algul mingeid kontakte, aga mulle öeldi, kellele info edasi anda. Esialgu oli kõik korras, kuid varsti teatasid sõbrad naaberküladest, et Vene sõdurid vangistavad seal kohalikke ja küüditavad neid Venemaale. Nad soovitasid mul okupeeritud territooriumilt lahkuda, kuid ma ei uskunud, et see on võimalik. Pealegi ei saanud ma vanemaid üksi jätta,“ räägib Viktoria.