NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: kole kuulujutt

Nooruke julgeolekutöötaja Petja Ivanov sätib vormimütsi otse ja annab ukse taga kella. Tal on täna täita tähtis ülesanne.

Ukse avab keegi vanem mees sinises maikas. Mundrikandjat nähes ehmatab ta silmanähtavalt.

„Kodanik!“ lausub Petja karmilt. „Kas te olete kuulnud räägitavat, et president Putin kukkus trepist alla ja roojas ennast tahtmatult täis?“

Maikas mees läheb hirmu pärast näost valgeks.

„Ei ole!“ suudab ta vaevu sosistada.

„Ja väga hea!“ ütleb Petja. „Sest see on jälk vale, mida levitavad meie kodumaa vaenlased. Kui keegi tuleb ja teile midagi niisugust räägib, siis ärge uskuge, vaid helistage, kuhu vaja, ja andke teada! Saite aru?“

„Just nii, sain!“ lausub mees ja võtab valvelseisangu.

Petja on enesega rahul. Ta annab kella järgmise korteriukse taga. Sedapuhku tuleb avama paks vanaeit.

„Kodanik!“ alustab Petja. „Kas te olete kuulnud räägitavat, et president Putin kukkus trepist alla ja roojas ennast tahtmatult täis?“

„Ei!“ hüüab vanaeit. „Armas issand, millal see siis juhtus? Kas ta kukkus kõrgelt? Küllap oli jommis. Ja kas püksi tuli ainult seda vedelamat asja või ikka number kahte ka?“

„Mitte midagi ei tulnud püksi!“ käratab Petja. „See on kõik vale, meie kodumaa vaenlaste salasepitsus. Kui keegi tuleb teile niisugust juttu rääkima, siis ärge uskuge ja helistage, kuhu vaja.“

„Kodanik!“ alustab Petja. „Kas te olete kuulnud räägitavat, et president Putin kukkus trepist alla ja roojas ennast tahtmatult täis?“

„No sina tulid ju mulle rääkima. Kuhu ma nüüd helistama pean?“

„Mina ei lähe arvesse,“ seletab Petja. „Mina olen ametiisik, mina ainult teavitan.“

„Kas mina võin ka teavitada?“ küsib vanaeit. „Ma tahaksin sõbranjedele helistada ja neile ka jutustada, et Putiniga sihuke asi juhtus. Ah et kohe kaane lõi alt ära? Ju ta oli enne kapsaid söönud.“

„Kodanik!“ ärritub Petja. „Ma just nüüdsama seletasin teile, et see pole tõsi, see on alatu laim, mille levitamine on rangelt keelatud!“

„Aga sina ju levitad. Ära karda, pojake, ma ei anna sind välja.“

„Kodanik!“ vihastab Petja nüüd tõsiselt. Kulub veel tükk aega, enne kui vanamutt asjast aru hakkab saama. Petja pühib laubalt higi ja helistab järgmist uksekella.

Sedapuhku tuleb uksele vastu luukõhn mees pika habemega.

„Kodanik!“ kuulutab Petja. „Kas te olete kuulnud räägitavat, et president Putin kukkus trepist alla ja roojas ennast tahtmatult täis? See on vale, ärge uskuge!“

„Ei usu, ei usu!“ hüüab vanamees ja lööb risti ette. „Ptüi, saatanad, vaata, kuidas valetavad! Põrgukoerad! Selline asi pole ju üldse võimalik!“

„Just nimelt,“ nõustub Petja. „See on laim.“

„Seda see on! Papp Timofei on mulle jutustanud – president Putin on just samasugune kui ingel. Temal pole üldse olemaski neid auke!“

„Milliseid auke?“ küsib Petja kahtlustavalt.

„Alumisi auke,“ seletab vanamees silmade särades. „Tema, püha mees, on altpoolt sile kui siid! Ei ole tema sees kübetki rüvedust ja ei tule tema seest seda ka välja! Ainult lõhnab magusalt, kui nina sinna kohta panna. Täpselt nagu ingel! Niimoodi räägib papp Timofei.“

„Või nii...“ venitab Petja. Ta kõhkleb: kas selline jutt on lubatud? Või peaks uurima välja papp Timofei elukoha ja viima sinna, kuhu vaja?

Aga sellist korraldust pole talle ju antud. Tema ülesanne on summutada kuulujutt trepist ja roojamisest. Seega – milleks ilmutada liigset püüdlikkust.

„Olgu peale, vanaisa,“ lausub Petja. „Kena päeva!“

Ta astub järgmise ukse taha. Majas on ikkagi 214 korterit, aega pole raisata.