Hiina nullkoroonastrateegia karm ja sageli meelevaldne jõustamine tekitas rahvastikul üha suuremat pahameelt ja kulmineerus suurte protestiaktsioonidega. Pealegi ei aidanud piirangud omikrontüve vastu. Sellel viirustüvel on lühem inkubatsiooniaeg kui eelmistel, samuti pääses omikronvariant algsete tüvede vastu tehtud vaktsiinide kaitsest tihti mööda.

Seega on loogiline, et Hiina võimud hakkasid piiranguid leevendama. Kuid koroona täieliku likvideerimise poliitikast loobumine on igal seda teinud riigil valusalt läinud. See on valus ka Hiinal.

2020. aasta algusest surus Hiina COVID-19 laialdast levikut edukalt maha. WHO-le on Hiina teatanud kokku ainult umbes 10 miljonist juhtumist, mis on pisike arv 1,4-miljardise rahvaarvu puhul. Seega pole Hiina elanikud COVID-19 vastu kuigi immuunsed, nad on viirusega vähe kokku puutunud.

Üks oluline erinevus

Hiinlaste vaktsineerituse tase sarnaneb lääneriikide elanike omaga, kuid on üks oluline erinevus: mida vanemad inimesed, seda väiksem osa neist on kaitsepoogitud, kuigi just neid ohustab COVID-19 ülekaalukalt enim. Ent koroonavaktsiinide tõhususes viiruse edasikandumise vastu on hakatud kahtlema, eriti pärast omikrontüve levima hakkamist 2021. aasta lõpus.

Lääneriikides kasutatavate mRNA-vaktsiinide tekitatav kaitse raske haigestumise ja surma vastu on siiski endiselt suur, kuid Hiina on kasutanud teistsuguseid vaktsiine: peamiselt Sinovaci ja Sinopharmi omi, mis põhinevad „inaktiveeritud“ viirusel. Need on üldiselt ohutud, kuid kipuvad kutsuma esile nõrgemat immuunvastust kui uuema tehnoloogia järgi loodud vaktsiinid, nagu mRNA- (Pfizer ja Moderna) või adenoviirusvektoril põhinevad vaktsiinid (AstraZeneca ja Johnson & Johnson).

On tõsi, et praegu maailmas domineeriv omikrontüvi põhjustab palju kergemat haigestumist ja vähem surma kui enne seda levinud deltavariant. Kuid omikrontüvi on endiselt suur oht nõrga immuunsusega elanikele, keda on eriti eakate seas.

Hiina saab praegu nende surmade ärahoidmiseks võrdlemisi vähe teha. Mõnevõrra aitaks eakate kaitsepookimine.

Hiinas suureneb koroonajuhtude arv praegu kiiresti ja pole kahtlust, et kasv jätkub. Arvestades Hiina elanike vähest immuunsust, on oodata palju hospitaliseerimisi ja surmasid. Kui eeldada, et Hiina elanikest 70% nakatub eesseisvatel kuudel, siis 0,1% suremuse korral (konservatiivne hinnang, kui inimeste immuunsus on olnud nõrk), on oodata umbes miljonit koroonasurma.

Hiina saab praegu nende surmade ärahoidmiseks võrdlemisi vähe teha – kuigi tõenäoliselt aitaks mõnevõrra n-ö viimase hetke kaitsepookimiskampaania, mis keskendub eakatele. Kuna Hiina tervishoiusüsteem on habras, on tarvis patsiente tõhusalt triaažida, et haiglasse saaksid ainult need, kes enim abi vajavad.

Francois Balloux

Mujal maailmas valitsevat olukorda ei pruugi Hiinas tulev suur nakatumislaine eriti mõjutada. Praegu Hiinas levivaid viirustüvesid, näiteks BF.7-t, võib leida ka mujalt maailmast. Selle levik immunoloogiliselt suures osas naiivses populatsioonis ei tohiks avaldada viirusele palju lisasurvet uute, meie immuunsüsteemi üle kavaldavate viirusvariantide arenemiseks.

Hiina suurim oht on võimalik humanitaarkatastroof. Nüüd levib seal viirus nagu mujalgi, vajutades ühiskonnale haiguse, surma ja kibedate lahkarvamuste pitseri.

Nullkoroonapoliitika lõppedes kehtestatakse Hiinas veel karmim mõttekontroll

Nancy Qian, Northwestern University Kelloggi ärikooli professor

Poliitika

Hiina astub nüüd pandeemiajärgse „normaalsuse“ ebakindlat rada nagu teisedki riigid. Eriliseks teevad Hiina sealsed poliitilised panused.

Nullkoroonastrateegia oli suures osas suletud uste taga peetud võimuvõitluse tulemus. Täielikku vältimist pooldas president Xi Jinping, teisel pool oli näiteks peaminister Li Keqiang, kes pooldas majanduskasvu hoidmise nimel leebemaid reegleid.

Xi võitis. Hiina püsis koroona täieliku vältimise poliitika rajal, enneolematult määrati Xi kolmandaks ametiajaks Hiina Kommunistliku Partei peasekretäriks ning tema vastased, sealhulgas Li, asendati Xi lojalistidega. Võidu ajal – partei 20. kongressil oktoobris – rõhutas Xi taas nullkoroonastrateegia olulisust. Sellest poliitikast loobumine alla kahe kuu hiljem annab löögi Xi usaldusväärsusele.

Koroonastrateegiaga seotud dramaatiline areng võib ohustada peaaegu 75 aastat püsinud olukorda, kus on valitsenud üks partei. Hiina autokraatia varjab süsteemset ebastabiilsust. Kui demokraatlike riikide kodanikud ei ole oma poliitikute tööga rahul, hääletavad nad poliitikud maha. Kuid Hiinas puudub ametlik mehhanism, mille abil kodanikud saaksid poliitikat mõjutada – seega peavad rahulolematud kodanikud kasutama „ebaseaduslikke“ väljendusvorme, nagu protestimist.

Tänapäeva Hiinas võrdub see, kui valitsuse mis tahes poliitikaga nõus polda, Xi – ja seega ka partei – vastu astumisega. See tekitab mõõdukatele tegelastele dilemma: kui nad ei nõustu mingis küsimuses ametliku seisukohaga, peavad nad valima selle vastu astumise või režiimi kaitsmise vahel.

Kui rääkida meeleavaldustest, siis kahtlemata püüab valitsus nende kordumist vältida. Partei ei taha, et tema koroonale alistumine julgustaks hiinlasi tänavatele tulema, kui nad ei nõustu poliitiliste otsustega. Isegi kui valitsus leevendab pandeemiapiiranguid, karmistab ta veelgi kontrolli avaliku arvamuse üle.

Hiljutine areng toob seega Hiina rahvale segaseid sõnumeid. Optimistid võivad öelda, et nullkoroonapoliitika lõpp on viimaks näha, valitsus reageeris inimeste nõudmistele ja meeleavaldused lõppesid vähese verevalamisega. Pessimistid aga ennustavad, et lähiaastatel kehtestatakse suureneva poliitilise ebastabiilsuse tõttu tõenäoliselt veel karmim mõttekontroll.

© Project Syndicate

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid