Isa Andrii juhib Lvivis Mariapolise-nimelist konteinerküla, kus elavad Ukraina sisepõgenikud, kelle kodu on vaenlane okupeerinud ning kellel pole kuhugi mujale minna. Enamasti on need väiksematest maakohtades pärit inimesed, kes ootavad aega, et kodudesse tagasi pääseda. Mariapolises elab praegu 266 inimest, kellest 93 on lapsed. Küla on suuresti aidanud ehitada Poola ja Saleesia Don Bosco katolik kogudus, kelle hulka isa Andrii kuulub. Algselt oli mais valminud kompleks mõeldud vaid suviseks kasutuseks, ilma piisava soojustuseta ning eluruumidest eemal paiknevate wc ja duširuumidega, kuid suvest sai märkamatult talv ja inimeste kojupöördumist pole veel kuskil näha. Praeguse küla kõrvale kogudusemaale kerkib nüüd juba talviseks elamiseks mõeldud uus Mariapolis, kus on kohad 1300 inimesele ning kuhu loodetakse hakata sisse kolima kohe jaanuari alguses.

Malbe häälega ise Andrii ütleb, et jumal saatis talle selle ülesande ja see on talle väga palju õpetanud. Ilma jumala abita oleks kogu seda valu võimatu taluda. Andrii näitab konteinerit, kus on lastele jõulupakid ning jätab hüvasti, et suunduda tagasi Püha Nikolause salajasse töökotta, kuna juba homme ootavad lapsed pakke.

 Ilma jumala abita oleks kogu sõda ja valu võimatu taluda, ütleb isa Andrii.

Päikesetõus Kiievis

Kui veidi pärast päikesetõusu jalutama läksin, oli suurest droonirünnakust linnale möödas pooltest tundi. Hommik oli karge ja selge, päike kuldas maju, inimesed jalutasid oma koeri ja läksid tööle. Kuna sõja ajal on paljud inimesed kaotanud töö, siis linnad on võtnud neid n-ö sotsiaaltöö korras linna koristama, neid on tõesti palju näha ja suured linnad on väga puhtad. Ka raketi ja droonirünnakutest tekkiv risu koristatakse kohe, kui otsene oht on möödunud. Nägin Ukrainas kümneid ja kümneid elektrike meeskondi. Mehed töötavad ennast ületades ja lülitavad vähest energiaressurssi pidevalt ümber, et vähegi tagada inimeste elementaarsed vajadused.

Ukrainlased on justkui kokku leppinud, et nad ei karda ja ei allu terrorile. Loodame, et Volodõmõr Svjatoslavõtš (Vladimir Püha) suudab kiievlasi kaitsta ka droonirünnakute eest.

Volodõmõr Svjatoslavõtš (Vladimir Püha) kuju, taustaks jäätuv Dnepri jõgi ja Kiievi linn.

Viktor Mariupolist

Kohtume Viktoriga Ukraina-Poola piiril, kus ta on saanud oma abikaasa Larissaga eriloa kauemaks pidama jääda, kuna tal on käsil raske võitlus vähkkasvajaga ning ta saab seal ravi. Pärast Viktori loo kuulamist tekkis tunne, et ma ei tohi enam kunagi millegi üle viriseda. Panen tema jutu oma märkmete järgi lühidalt kirja:

„Jõudsime viimasel hetkel toast välja joosta, kui mõni sekund hiljem tabas esimene rakett naabermaja ja meie maja aknad purunesid. Seljas vaid toariided läksime keldrisse varju, kus oli kaheksa kraadi külma. Jäime sinna elama järgmiseks kaheks nädalaks. Olime täielikus infosulus. Meie ümber toimus lakkamatu pommitamine, alguses rakettide, siis miinipildujate ja tankidega. Vaiksematel hetkedel käisime toas tualetis ja süüa võtmas, kuni lõpuks maja ülemised korrused lasti täiesti puruks ja meie korterit lihtsalt ei olnud enam. Inimesed hoidsid esimesel korrusel üleval lõket, mille juures end soojendasime ja tegime süüa. Selleks pidime hoovist ja maja ümbrusest kõik puud maha saagima.

Kahe nädala pärast jooksid meie majast mööda Ukraina sõdurid ja karjusid, et nüüd on viimane hetk põgeneda, tänavalahingud olid juba nende linnaossa jõudnud.“

Viktori auto oli imekombel garaažis terveks jäänud ja neil õnnestus laipade vahelt põigeldes ja venelaste Z tankiga kokku põrgates lõpuks siiski põgeneda. Pärast kõiki neid kannatusi Poola jõudes sai Viktor terviskontrollis väga raske vähkkasvaja diagnoosi. Õnneks pääsesid nende lapsed turvaliselt Ukrainast välja.

Viktor hoiab käes oma korteri dokumente, mille nad naisega põgenedes kaasa võtsid, aga isegi seda korrust, kus nende korter paiknes ei ole enam olemas.

Saltivka ja Tsirkunõ

Saltivka on kõige kirdepoolsem Harkivi linnaosa, mis koosneb kõrgetest paneelelamutest. Tsirkunõ on esimene küla, mis jääb linna piiridest välja. Nende vahele jääb vaid Harkivi ringtee ja mõned põllud. Need on paigad, mille venelased otsustasid terrori eesmärgil eriti jõhkralt puruks pommitada. Hiljem ajas Ukraina armee Tsirkunõst sinna tunginud vaenlased välja, mistõttu oli küla kahest suunast nii ägeda tule all, et enam ei õnnestu sealt leida ühtegi tervet maja.

Saltivkat hakkasid ukrainlased oma parimate võimaluste piires kohe pärast lahingute lõppu taastama. Kuigi purunenud paneelmajade vahel kõndides tundub see võimatu ülesanne, siis sama võimatu tundub ka see, et nende majade vähem viga saanud korterites elavad endiselt inimesed. Jääb üle vaid imetleda nende inimeste kangust, kes on otsustanud oma kodudest mitte lahkuda.

Vaade Saltivkale. Uskumatu, aga neis paneelmajades elavad endiselt inimesed.

Oleg Pahmuti rindelt

Pildistasin parasjagu üht puruks lastud Vene tanki, kui eemal maanteel jäi seisma auto, millest väljusid mõned sõjaväelased. Mõtlesin, et ju tahavad midagi rääkida ja kõndisin tagasi auto juurde. Kolmese grupi juht küsis, et kas ikka tean, et seal on miinid. Ütlesin, et tean-tean ja näed, olengi juba elusalt tagasi. Seejärel ta ikka tahtis veel suhelda. Kõigepealt tänas südamest Eestit ja eestlasi ning uuris, et äkki tahan ikka natuke veel tanki pildistada. No hea küll. Läksin meestega uuesti tanki juurde, kus nad hakkasid vaenlase tanki ja hüljatud miinipilduja positsioonide juures selfie'sid tegema. Teen siis juba parem kaameraga mõned pildid, kui juba siin olen, ja nii hakkasimegi vestlema.

Selgus, et nende juht Oleg on Lvivist ning talle kuulub 4500 töötajaga pagarifirma, kellel on tehas ka Saksamaal. Veebruaris, kui sõda algas, oli ta Šveitsist ostmas uut croissanti liini, mis valmistab 50 000 prantsuse saia päevas. Nüüd peab see ost muidugi ootama. Oleg juhib oma pagariimpeeriumit otse rindelt, kus ta kuulub erioperatsioonide gruppi, kes annab lahingus vägedele droonidega koordinaate ja viskab droonidelt miine.

Pärast meie südamlikku vestlust tõin autost oma viimase Kalevipoja šokolaadi ja ütlesin tervitused Eestist, mille peale vastas Oleg: „Oi-oi-oi, nii küll ei lähe - nüüd oled meiega lõunale palutud.“ Ta lasi meestel kõik hea ja parema välja pakkida, tegi kodus valmistatud parimad lihakonservid lahti ja nii me seal seisime vihma käes kesk miinivälju ja pori, sõime parimat kodust toitu ja tegime nalja.

Oleg sõitis oma poistega tagasi otse rindele, kus olevat tõeline hullumaja. Vastas on ainult Wagneri mehed ja elusid ei loeta.

Nüüd mul on üks sõber juures ja vaja iga päev mõelda, et tal õnnestuks elusalt oma saiakeste impeeriumisse naasta.

Olegile kuulub 4500 töötajaga pagarifirma, kellel on tehas ka Saksamaal. Oma pagariimpeeriumi juhib ta otse rindelt.

Jõulukuusk Harkivi metroos

Harkivis otsustati turvalisuse huvides sellel aastal linna jõulukuusk maa all metroo peatusse püstitada. Karmilt sõjas kannatanud ja tööpuuduses vaevleva Harkivi inimese meeleolu on tuntavalt tumedam, kui oluliselt vähem kannatanud Lvivis ja Kiievis.

Kuusk on aga tõepoolest otse metroopeatuses. Kahel pool kuuske peatuvad rongid ja nende vahel tunglevad emad lastega, et jõuluvanaga pilti teha. Aga jõuluvanast rääkides… Nagu teame, siis õigeusklikus Ukrainas meie kombel jõule ei tähistatud ning jõuluvanal oli teine nimi ja ta tuli teisel ajal, nagu Venemaal. Nüüd aga andis president ukrainlastele tungiva soovituse, et saagem eurooplasteks ja hakakem jõule tähistama koos eurooplastega. Selleks aga, et see kõik kuidagi ka nende kirikukalendriga sobituks leiti kaval lahendus: jõule tähistatakse Püha Nikolause päeval ida kalendri 19. detsembril.

Naljakaks muudab olukorra aga see, et keegi ei saa päris täpselt aru, kuidas see jõulude tähistamine nüüd uutmoodi käib. Miniseelikutes naispäkapikud, kes on enne olnud sneguurotškad ja habemega Püha Nikolaus, kes on veel poolenisti Ded Morozi (tuisutaadi) rollis üritavad kõigest väest, aga kõrvalt on seda väga lõbus jälgida. Ka inimesed on kerges segaduses, et milline see uus euroopalik käitumine siis täpselt on, aga vähemalt lapsed on kõigega rahul. Peaasi et saab kingituse, vahet pole, kes selle kätte annab.

 Ülikooli metroopeatuses paikneb kahe perrooni vahel kuusk ja jõuluvana maja.

Lõpetuseks. Ma pole iialgi varem kohanud sellist lahkust ja tänulikkust, nagu kohtasin Ukrainas. Ma ei ole näinud nii kangeid inimesi, kes ei alistu. See ei ole sõda kahe rahva või kahe riigi vahel, see on sõda kurjusega. Kõik, kes ütlevad, et nad on selles sõjas neutraalsed, on valetajad. Meil ei ole palju valikuid - kas aidata kurjus alistada või elada kurjuse pideva mõju all.