JUHTKIRI | Uuel aastal võib Venemaa alistuda. Seni ei tohi me väsida

Osa sõjavaatlejaid hindab Putini praegust olukorda Hitleri 1943. aasta omaga sarnaseks. Hulk Ukraina alasid on veel tema käes, kuid võit, mida ta sõda alustades lootis, paistab nüüdseks olevat saavutamatu.

Ent ei tohi unustada, et teises maailmasõjas järgnes 1943. aastale veel kõvasti sõdimist, muu hulgas Normandia dessant ja teise rinde avamine 1944. aastal. Natsi-Saksamaa ei tõmmanud pärast oma sõjamasina takerdumist vabatahtlikult tagasi, vaid tema alistuma sundimiseks tuli rakendada suurt jõudu.

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi jõulueelse USA-visiidi tulemused olid küll head – Ukraina sai uuel aastal vastu pidamiseks ja loodetavasti peale tungimiseks nii raha kui ka relvi –, aga Ukraina toetajate ühisrindes on ka nõrku kohti. Näiteks trumpistid, kes millegipärast arvavad, et Ukraina toetamine ei ole ameeriklaste huvides. Või need 45% sakslasi, kes ühe hiljutise küsitluse järgi on Ukrainale Leopard 2 lahingutankide andmise vastu.

Meie peaminister Kaja Kallas on lõppeval aastal teinud maailmas Vene ohu ja olemuse avamiseks suurepärast tööd, aga tuleb välja, et sellest ei saa veel niipea küll. Ta on tagunud seda trummi, et Ukraina selgele sõjalisele võidule aitamine on parim viis, kuidas Euroopasse rahu ja stabiilsus tagasi tuua. Mitte ei tohiks Venemaale järele anda või Ukraina vastu jahedaks muutuda ja kitsalt oma siseprobleemide poole pöörduda.

Lootkem, et 1943. aasta võrdlus peab paika ja uuel aastal Venemaa alistub. Aga selleks peab Ukrainat aktiivselt edasi toetama.

Üks teine, oktoobris-novembris tehtud Eurobaromeetri küsitlus näitas, et üldiselt suhtuvad EL-i elanikud Ukrainasse väga soojalt. 74% inimesi on Ukraina toetamise poolt, kusjuures Eestis polegi see protsent Saksamaast väga palju kõrgem (76% vs. 73%).

Enamik siinseid Ukraina-eitajaid on ilmselt venekeelsed inimesed, aga on ka „rahvuslasi“, kes kas siiralt või Kremli tellimusel peavad Ukraina sõjapõgenikega seotud ohtusid ja probleeme Vene ohust suuremaks.

Ent esmatähtis on ju ikkagi Vene ohu likvideerimine, mistõttu on lühinägelik öelda: mis me Ukrainat toetame, aitame parem oma inimesi. Seda on küll palju korratud, aga kordame veel: Ukraina edu aitab ka Eesti inimesi. See vähendab nii Vene sõjalist ohtu, võimaldab Ukraina põgenikel kodumaale tagasi pöörduda kui ka parandab majandusväljavaateid.

Lootkem, et 1943. aasta võrdlus peab paika ja uuel aastal Venemaa alistub. Aga pidagem meeles, et selleks peab Ukrainat aktiivselt edasi toetama.