Tõsi, peategelane, Annie Ljung, sotsiaaltöötaja, tuleb Stockholmist. Koju. Kui ta dementne ema leitase alajahtununa keset külma. Oli aeg, kui Ljung pidi kodukülast lahkuma – seda meenutab arm kaelal – ning ta lubas mitte kunagi enam sinna naasta. Aga inimene seab plaane ja taevaisa naerab ning viskab täringut, nagu ikka.

Niisiis peab Ljung saama üle kunagistest hirmudest, kui külast kaob noor neidis, ning tal palutakse paigale jääda ja olla toeks nii kadunu vanematele, kui ka abistada otsimistöös.

Tasapisi rulluvad paigas, kus kõik tunnevad kõiki, lahti tegelaste iseloomud ja olemused, luuakse tume õhkkond ning lugeja saab kild-killult aimu ka peategelase minevikust. Nagu neis möödunut lahkavates krimkades ikka. Küsimusi on palju, kuid vastuseid vähe, kuni saabub lõpplahendus.

Lisaväärtuse raamatule annab tõsiasi, et Rolfsdotter on otsustanud ammutada nii selles kui ka järgnevates teostes inspiratsiooni ammustest aegadest – seekord on aluseks 17. sajandi nõiaprotsessid ning ajalooline mõrv.

Rootslased võtsid Rolfsdotteri debüütteose aplausiga vastu ning tõsi, see on nauditav ning annab lootust, et kasvamas on järjekordne täht krimikirjanduse taevas, aga kui säravalt ta lõõmama lööb, näitab tulevik.





Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid