Savisaare poliitiline pärand on vastuoluline. Taasiseseisvumisaastatel, kui poliitika põhiline veelahe jooksis mõõduka Rahvarinde ja radikaalse Eesti Komitee vahel, oli Savisaarel nii palju toetust, et 3. aprillist 1990 30. jaanuarini 1992 oli ta Eesti üleminekuvalitsuse peaminister. Kuigi Eesti riiki ihanuks ta juhtida edaspidigi, jäi see tema esimeseks ja viimaseks valitsusjuhiperioodiks.

Savisaar väärib romaani sellest, milliseks oleks kujunenud Eesti areng, kui ta oleks peaministriametit pikalt pidada saanud.

Oma partei, Keskerakonna valijaskond jumaldas teda, aga tugevatest valimistulemustest olenemata juhtis ta Keskerakonna valitsusse ainult kahel korral, aga ka siis mitte iseenda, vaid reformierakondlaste Siim Kallase ja Andrus Ansipi valitsusse. Paljuski Savisaare enda valikute tõttu kujunes nii, et Keskerakond vastandus kõigi teiste riigikogu erakondadega. See määraski ta riigi asjades peaaegu igaveseks opositsionääriks. Toompeal püüdmatuks jäänut hakkas ta tasa tegema Tallinna linnas, kus Keskerakond nautis teiste ees ülekaalukat toetust. Tabanuks ta ära õige hetke poliitikast lahkuda, võinuks ta arvamusliidrina särada pärast 2016. aasta sügistki, kui erakonna juhtimise võttis üle keskerakondlaste noorem põlvkond.

Üks Savisaare vastasrinna suurkujusid, ajaloolane ja poliitik Mart Laar on kirjutanud romaani, milles ta spekuleerib, milliseks oleks kujunenud ajalugu siis, kui Eesti oleks 1939. aastal vastu hakanud. Alternatiivajaloolist käsitlust väärib ka Edgar Savisaar – milliseks oleks kujunenud Eesti areng, kui Tallinna linnapea ameti asemel oleks ta saanud pikalt pidada Eesti peaministri ametit?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid