Jürgen Ligi Savisaarest: minagi arvasin naiivselt, et temata ei saa Eesti vabaks

Minu parimad mälestused Edgar Savisaarest jäävad kaheksakümnendatesse. Toona käisin Teaduste Akadeemias ta filosoofiaajaloo loengutes ja see tekitas aukartust.

Ärkamisajal avaldas ta muljet tööle pühendumusega ja Rahvarinde koosolekutel. Ta suutis end võimukeskse kujuna kehtestada, nii et minagi arvasin, et temata ei saa Eesti vabaks. Muidugi oli see naiivne, aga talle endale oligi enda isik poliitikas keskne kaalutlus. Ja kuigi tookord ei saanud sellest eemalt aru, kadusid tal selle tõttu ümbert ta lähedased liitlased.

Ta oli mu isa üliõpilane ja poliitikuna küsis ta temalt nõu, näiteks kuidas üht või teist ajalooseika poliitikas ära kasutada. Isa, mäletan, teadlasena selle suhtes optimistlik polnud. Aga me perekonnale oli oluline, et 1990. aastalõpuintervjuus meenutas Savisaar isa kui olulist inimest, kes oli lahkunud. Isiklikku tänulikkust oskas ta ka hoopis kergemates olukordades pälvida palju.