RAAMATUBLOGI: Neelatav krimiromaan, kus on lööminguid ja armastust, vihkamist ja õrnust ning õppekillukesi lastevanematele

Alex Smith, „Ajalehetüdrukud“, tõlkinud Ülle Jälle, Eesti Raamat, 268 lk.

Tänapäevases üleküllastunud krimikirjanduse maailmas on see igati tüüpiline. Lettidele paisatakse raamat, mille autor on keegi Alex Smith (wikipediast leiab ainuüksi 11 samanimelist jalgpallurit). Hea, et ta nimi pole veel John Doe... Ja siis pealkiri „Ajalehetüdrukud“, mis ei anna vähimatki infot, millest jutt. Nii võibki raamat jääda lettidele kopitama, kuigi ei peaks.

Tegelikult on Smithi (pagan, ta võiks võtta kirjanikunime, mis silma paistaks ja meelde jääks) esikromaan igati lahe, et mitte öelda suurepärane. Igatahes on lugu selline, mis nõuab järgede – neid on ilmunud üsna mitu – maakeelde tõlkimist.

Niisiis... Politseiinspektor Robert Kett, kes on olnud oma töös silmapaistev, kaotab abikaasa (ta lihtsalt kaob) ning jääb kolme pisitütrega üksi. Eks igaüks, kel on kodus kahene, kolmene ja kooliealine piiga teab, kuivõrd lihtne on neid kantseldada. Üksi. Isana. Kes kolis Suur-Londonist äkitselt Norwichi ja peab esmalt oma elamise sisse seadma, näiteks voodilinad hankima, kusjuures samal ajal nõuavad tüdrukud päristoitu, mitte tellitud roogi ja nii edasi...

Kõige selle koduse möllu kõrval, noorim laps süles, sukeldub Kett töhe, kuigi ei peaks. Aga ta on proff, leidnud varemgi kadunud lapsi ning nüüd on kaks ajalehti laiali vedanud teismelist haihtunud.

Mõistagi pole äkitselt politseijaoskonna uksest sisse vajunud uurija, vääksuv tütar süles, bossidele meeltmööda. Et mida see londonlane niiväga teab ja oskab, endal naine tuulest viidud. Kuid Ketil on ka pooldajaid ning üldiselt on tal suva, mida temast arvatakse. Töö vajab tegemist ka siis, kui üks tütar vingub süles, teine ripub jala otsas ning kolmas esitab nõudmisi.

Paraku ajab Kett asjad lootusetult sassi, sest ründab persoone, keda politseinikud on varem alusetult arreteerinud ning seega paipoistena meedia erilise tähelepanu all. Aga tühja sellest, tüdrukud – nagi peagi selgub, ka kolmas – on ikka kadunud ja tuleb üles leida, võimalusel elavana.

Nagu öeldud, „Ajalehetüdrukud“ on igati korralik ja neelatav krimiromaan, milles leidub lööminguid ja armastust, vihkamist ja õrnust ning kindlasti ka õppekillukesi lastevanematele. Ainult et lõpp – ja seda õnneks – nõuab kindlasti järge. Jah seekordsed kurikaelad saadakse kätte, aga nende vihje Keti abisaasa kadumisele... Kuidas supermees – ja see aunimetus ei tule mitte tänu tööle, vaid isana olemisest – omadega edasi kulgeb? Paluks kindlasti järge.