NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: vene sport ja Õiglaste Maa
Kõneldakse, et seda maad valitseb hea tsaar – Pohlak. Tema ei luba sporti ja poliitikat segamini ajada.
Tuli tehakse surnuks. Nüüd oleks aeg magama jääda, aga und ei tule. Pimedusest kostab nihelemist ja summutatud ohkeid.
Viimaks sosistab keegi:
„Onuke, räägi meile Õiglaste Maast!“
„Ah et Õiglaste Maast?“ vastab talle väsinud taadihääl. „Eks ma olen ju sellest teile, pojakesed, jutustanud juba küll ja küll...“
„Mis sellest, räägi veel! See... lohutab.“
„Olgu siis,“ nõustub hääl pimeduses. „Kuulake! Eks me tea ju kõik, et meid, Vene sportlasi ei salli laias ilmas keegi. Ja miks? Eks ikka sellepärast, et neil seal läänes on segamini läinud sport ja poliitika. Kohe täitsa sassi ja umbsõlmedki on peale tõmmatud.“
„Miks nii juhtus, onuke?“
„Iseenesest ei juhtunud midagi, ikka meelega tehti!“ ütleb vanataat. „Kurjuse pärast! Et vene inimest kiusata! Aga leidub siiski üks paigake, kus meile liiga ei tehta. Ja see paigake on Õiglaste Maa!“
„Õiglaste Maa...“ venitab keegi unistavalt. „Kui ilus!“
„Just nimelt, lapsuke! Mina ise seal küll käinud pole, aga räägitakse, et mõni mees on. Lahked inimesed elavad seal. Vene sportlane tohib istuda kohaliku sportlase kõrvale. Tohib süüa temaga samast taldrikust, juua samast kruusist.“
„Kus see maa on? Kuidas sinna minna?“
„Mina paraku ei tunne teed. Aga kõneldakse, et seda maad valitseb hea tsaar – Pohlak. Tema ei luba sporti ja poliitikat segamini ajada, aga kui keegi seda teha proovib, saab Pohlakult karistada!“
„Ja lubabki Vene sportlastel kohalike sportlastega koos süüa?“
„Vähe sellest, nad tohivad istuda, põsk põse vastas!“
„Päriselt, onuke?“
„Päriselt! Ja see pole veel kõik! Vene sportlane tohib Pohlaku sportlase kaisus magada!“
„Jah? Aga kui ta toetab Putinit?“
„Aga kui sa arvad, et Krimm on meie? Ja et Ukraina sõda on üks õige asi? Siis vist ikka ei lubata otse huultele?“ – „Lubatakse, lubatakse!“
„Mis sellest! Ma ju rääkisin – Õiglaste Maal ei aeta sporti ja poliitikat segamini! Toeta, keda tahad, kaissu saad ikka. Ja koguni suud tohib kohalikule sportlasele anda! Otse huultele!“
„Päriselt? On see tõesti tõsi?“
„Sulatõsi! Jumal näeb, et ma ei valeta!“
„Aga kui sa arvad, et Krimm on meie? Ja et Ukraina sõda on üks õige asi? Siis vist ikka ei lubata otse huultele?“
„Lubatakse, lubatakse! Sest sport ei ole ju poliitika! Otse suule suudeldakse ja mitu korda! Selline on Õiglaste Maa!“
„Eh...“ ohkab keegi. „Kui pääseks ka sinna... Jõhviku juurde.“
„Mitte Jõhviku, vaid Pohlaku. Vahest pääsedki, kui jumal annab. Kõik on tema kätes! Aga katsume nüüd magama jääda. Homme on ju meil Punasel väljakul olümpiamängud, peame põrsastega võidu jooksma, president Putin ise lubas vaatama tulla. Ei tohi talle pettumust valmistada, peame kindlasti võitma kuldmedali, Venemaa spordi auks ja hiilguseks.“
„Head ööd, treener!“ kostavad pimedusest hääled. „Head ööd! Elagu Putin! Küll me homme neile põrsastele näitame!“