Kõrge hind on küll parim energiasäästu motiveerija, aga 2022. aasta tänavu või kaugemas tulevikus kordumise peab ära hoidma.

Kui nii jääks, võtaks see maha inflatsioonisurvet, lõpetaks vajaduse mitmesuguste energiahinnatoetuste järele ja laseks välja auru vahepeal liigsesse populismi kaldunud energiapoliitikadebatis.

Ent eelmise lause puhul on väga vaja arvestada tingivat kõneviisi. Praegu võib olla kõigest üürike hingetõmbehetk, mitte tegu kriisieelsest kõrgemal, kuid mitte täiesti hullul hinnatasemel stabiliseerunud hindadega. Tõsi, maailmamajanduse pidurdumise tõttu on nafta ja ka LNG hinnal mõneks ajaks peal mullusest madalam ja tugevam „lagi“. Tarbijale võivad lähiajal ebameeldivaid elektri hinna jõnkse põhjustada eelkõige ilmaüllatused. Segane on ka veebruarist kõigile Vene naftatoodetele laieneva embargo mõju.

Kokkuvõttes tähendab see kõik, et Eesti ei tohi energiatootmise ja -säästu asjus rahuneda. Maailmamajanduse madalseis möödub aasta või paariga ja 10–20 aasta perspektiivis on ette näha palju uut elektritarbimist rohepöörde tõttu (elektriautod, rohelist energiat ihkavad küttesüsteemid jne). Miks mitte luua Eestisse head tingimused ka energiamahukale tööstusele – praegune olukord suretab seda tööstust pigem välja.

Eelmisele aastale tagasi vaadates saab küll öelda, et kõrge hind on kõige tõhusam säästmise motiveerija. Kuid sellega kaasneb ühiskonnas ka palju pingeid ja toetamisvajadust. 2022. aasta tänavu või kaugemas tulevikus kordumise peab ära hoidma.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid