Kui kümne aasta jooksul on nii palju muutunud, tekib küsimus, kas Elektrilevi eraldamise idee on endiselt lennuvõimeline. Juba kümne aasta eest oli argumente nii poolt kui ka vastu. Asi ei ole ainult kellegi „Itaalia streigis“ eraldamise vastu, nagu peaminister kahtlustab, kuigi seegi võib rolli mängida.

Võitlus tuuleparkide rajamiseks sobivate alade jagamise pärast – see, mis võis Kallasele kui Nelja Energia kunagisele esindajale okka hinge jätta – on nüüdseks suuresti lõppenud ja EE ostis Nelja Energia 2018. aastal ära. Aga EE taastuvenergeetika tütarfirma Enefit Green on börsile viidud ja EE-le kuuluvat 77,2% osalust on omanikul ehk riigil kavas edaspidi vähendada. EE konkurentidelt elektrit ostvad inimesed ei saa enam võrguteenuse eest eraldi arvet Elektrilevilt.

Praegu ei paista tungivaid põhjusi, miks Elektrilevi eraldamisega peaks kiire olema. Eraldada ainult eraldamise pärast ei ole mõtet.

Energiakriisi tõttu on osa poliitikuid päevakorda tõstnud uue põlevkivijaama ehitamise ja päikeseparkide tormilise ehitamise tõttu on ise päevakorda trüginud elektrivõrkudesse investeerimise vajadus (et päikeseparke saaks võrku ühendada). Ei ole selge, kas või kuidas aitaks Elektrilevi EE-st eraldamine neid uusi ülesandeid ellu viia.

Kallase eelmine valitsus tegi oma otsuse, et Elektrilevi tuleb EE-st eraldada, 2021. aasta augustis, enne energeetiliselt vapustavat 2022. aastat. Analüüs, millele tuginedes see otsus tehti, ütleb praeguse rahandusministri Annely Akkermanni sõnul, et jaotusvõrgu eraldi pidamine ei lähe pikas perspektiivis märgatavalt kallimaks, aga odavamaks ka mitte.

Kokkuvõttes ei paista praegu tungivaid põhjusi, miks Elektrilevi eraldamisega peaks kiire olema. Ja eraldada ainult eraldamise pärast ei ole mõtet.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid