NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: prussakad kirjutavad Putinile

Kraanikausi all plastämbri taga kogunevad prussakad.

„Niisiis, tänase koosoleku päevakorras on president Putinile kirja kirjutamine,“ teatab kõige suurem tarakan ja võtab pliiatsi mugavamalt koibade vahele. „Alustada võiks nii: Armas Putin! Soovime sulle jõudu ja tervist!“

„Ja et su torudes oleks niiske ning soe!“ soovitab teine tarakan.

Kallis Putin! Korralda veel üks mobilisatsioon, sest meie majas elab veel inimesi. Vova peitis end esimese mobilisatsiooni ajal peldikusse ja vana Innokenti pole ka sugugi nii haige, kui ta teeb.

„Putin ei hooli sellest,“ arvab pliiatsiga prussakas. „Ta ei ela torustikus, vaid Kremlis.“

„Küllap on Kremliski kanalisatsioon,“ jääb teine tarakan oma ettepanekule kindlaks.

„On küll, aga Putin ei ela kanalisatsioonis.“

„Kust sa tead?“

„Televiisorist olen näinud!“

„Kirjutame lihtsalt: soovime, et sul oleks niiske ja soe! Aga torud jätame välja,“ pakub kolmas prussakas kompromissi.

„Niiske ja soe...“ maalib kirjutaja pliiatsiga paberile. „Täname sind südamest mobilisatsiooni eest! Väga õige, et sa selle korraldasid. Meie majast viidi sõtta kolm meest. See teeb meile rõõmu, sest nüüd on meil, prussakatel, majas ruumi rohkem. Kas nii?“

„Täpselt nii!“ kiidavad teised prussakad. „Asu nüüd ettepanekute juurde!“

„Sedasi... Ettepanekud...“ kõigutab kirjatark oma pikki vurre. „Vahest on ilusam kirjutada: palved! Meil on sulle väike palve, kallis Putin! Korralda veel üks mobilisatsioon, sest meie majas elab veel inimesi. Vova peitis end esimese mobilisatsiooni ajal peldikusse ja vana Innokenti pole ka sugugi nii haige, kui ta teeb.“

„Just-just! Kirjuta, et tal on jõudu küll, alles eile üritas mind tuhvliga maha lüüa!“ õpetab teine tarakan kõrvalt.

„Vanal Innokentil on veel jõudu küll ja küll...“ kirjutab prussakas. „Tahtis prussakat... maha lüüa...“

„Mitte lihtsalt prussakat, vaid mind!“ õiendab asjaosaline. „Kirjuta, et mind!“

„Kuidas ma seda kirjutan? Sul pole ju nime.“

„Nojah... Olgu peale.“

„Ma kirjutan edasi...“ noogutab pliiatsiga putukas. „Kallis Putin! Peale Vova ja vana Innokenti elavad majas ka kaks naist: Pelageja ning Varvara. Meie, prussakad, arvame, et ka naised tuleks mobiliseerida. Nad on tugevad ja kurjad, seega oleks neist sõjas palju abi. Kui sa nad Ukrainasse saadaksid, oleksime väga rõõmsad! Kas kõik?“

„Jah, sobib,“ nõustuvad teised, kui on kirja läbi lugenud. „Hästi ja ausalt kirjutatud. Nüüd pole muud kui allkirjad alla ja posti!“

„Aga kas me kassi ei maini?“ küsib üks tarakan. „Kassi võiks ka mobiliseerida. Ta sõi paar päeva tagasi mu venna ära. Tore oleks, kui tema ka ära viidaks, siis oleks maja täitsa meie päralt.“

„Kassi nagu ikka ei sobi,“ arvab esimene prussakas. „Las ta praegu jääb.“

Kiri läheb teele. Ei kulu paari päevagi, kui juba ongi plats puhas. Ühtlasi saabub prussakatele kiri Putinilt endalt. Tarakane tänatakse abi ja patriotismi eest ning palutakse, et nad annaksid kindlasti teada, kui veel kedagi mobiliseerimiseks sobilikku teavad, sest isamaa on hädaohus.

„No hea küll, anname siis kassi ka üles,“ arvab esimene tarakan. „Ega ta muidugi mingi Suvorov ole, aga mingi augu saavad nad temaga ehk rindel ära lappida.“