EESTLANE USA KÕRBES | Kui meil oleks 18. sajandil olnud võimalus orje omada, oleksime seda teinud

50 aasta pärast loevad lapsed ajalooõpikuid ja mõistavad hukka, kuidas on meie rahvas valinud ja talunud valitsusi, kes alavääristavad mõningaid ühiskonnagruppe või keda looduse kaitsmine ei huvita.

Ajalooõpetus on üks olulisemaid õppeaineid koolides. Mil moel ajalugu jutustame või ümber jutustame võib otsustada rahva ellujäämise või allaandmise. Kollektiivne ajalooteadvus määrab rahva taluvustaseme ja identiteedi. Mis oleksid eestlased muistse vabadusvõitluse või esimese laulupeota?

Ilmselgelt pole ma ainus, kes nii arvab. Iga riik demokraatiatest autokraatide ja muidu türannideni on samal meelel. Lahkhelisid tekitavad ainult küsimused „kus“, „mis“ ja „kuidas“.

5. jaanuaril toimunud Ameerika Ajaloo Assotsiatsiooni koosolekul oli õhk lahkhelidest paks. Mõned lahendamata lahkarvamused olid augustikuust saati pinna all vindunud.

USA ajalugu on viimased kümme aastat olnud terava luubi all, sest koolides ja ühiskonnas on domineerinud nn imperialistlik ajalugu, mis on USA vähemusgruppide suhtes olnud heal juhul ükskõikne, halval juhul põlastav ja alandav.

Poliitiline tähelepanu on toonud muutusi ka ajalooteadusesse. Viimaste aastate jooksul on rahastuse ja seega tähelepanu ning ressursside osaliseks saanud vaid peamiselt huvipunktis olevate sündmustega seotud osad ajaloost, nagu sotsiaalne ebavõrdsus, rassiteemad ja mustanahaliste ajalugu. Muu ajalugu, sh ameerika ajalugu enne eurooplaste maabumist, on riiulile paremaid aegu ootama jäetud.

USA ajaloolased ega ka poliitikud aga ei jõua kuidagi kokkuleppele, kuidas ja millist ajalugu õpetada. Ühelt poolt on see tinginud ajaloo ümberkirjutamise, et paljastada ajalooliste sündmuste mitmetahulisust või tuua päevavalgele Euroopa kolonistide väärteod. Täpsemalt räägime väärtegudest tänapäevaste arusaamade järgi, mis viibki meid teravaima lahkhelini USA ajaloolaste hulgas.

Peamiseks pinnuks silmas on osale USA ajaloolastele pealepressiv presentism. Presentism on ajalooteaduse üks faux pas’dest. Kokkuvõtvalt on see mõiste, kus mineviku sündmustele antakse hinnang tänase päeva eetiliste parameetrite, arusaamade ja kokkulepete alusel.

USA Ajaloolaste Assotsiatsiooni president James H. Sweet, Wisconsini ülikooli prominentseim ajaloolane Aafrika valdkonnas, võttis üles „presentismi trendi“ probleemi ja teaduse rahastamise politiseerimise. Sweet leidis, et ajalooteaduse keskendumine ainult meedia poolt dikteeritud poliitiliselt olulistele teemadele nagu rassism, vähemusõigused ja kapitalism on tekitanud ajaloo uurimises seisaku.

Lämmatatud on ajaloolaste tõeline eesmärk: mineviku keerulisuse ja hägususe avastamise ning lahti harutamise. Ajaloo ja ajaloolaste ülesandeks pole Sweeti sõnul mitte „vastuste andmine, vaid konteksti avamine.“

See arvamusavaldus oli nagu kepitorge herilasepessa. Kriitikatulv tembeldas Sweeti privilegeeritud virisejaks, kes ei ole suutnud ajaga kaasas käia. Paljude ajaloolaste arvates oli tema sõnavõtt rünnak mustanahaliste ajaloo pihta, mis on alati olnud tihedalt seotud USA poliitikaga.

Etteennustatavalt pidi Sweet oma sõnade pärast vabandama. Enamus debatte, mis puudutavad nii hella kohta nagu seda on rassiteema, lõppevad kellegi vabandamise ja tühistamisega. Ameeriklased võivad aastaid sirge seljaga arutleda selle üle, kas venelased sekkusid USA 2016. aasta valimistesse või mitte; või millises osariigis kasvab parim tšillipipar. Mis aga puudutab ajaloo valupunkte nagu rassism, siis selles valdkonnas on dialoog eksiilis ja monoloog on kunn.

Üllatavalt aga ei võtnud Sweet oma sõnu tagasi, vaid vabandas selle eest, kui ta sõnad kedagi solvasid. See on seda üllatavam, et Sweet on ise valge mees. Eks ole näha, kas ka teda ootab oma arvamuse avaldamise eest tühistamise valus laks.

Huvitav on see, et kui Eesti ajaloolased ja poliitikud vaidlevad ajaloo üle, siis on sellesse kaasatud pea terve rahvas. See on märk sellest, et eesti koolid ja ajalooõpetajad on teinud tubli tööd. Pea kõigil elanikel on mingigi arusaam, millest jutt käib.

Muidugi on eestlaste ajalooteadvus tundlikum, sest Nõukogude Liidu manipuleerimine ajaloo ümberkirjutamise ja osalise hävitamise kaudu on jätnud terava jälje. Me eestlastena teame, et meie minevik on meie endi mäletada ja hoida. Niisiis pingutame selle nimel rohkem.

Tava-ameeriklased on selles perspektiivis rohkem hellitatud. Ajalooteadvus pole kunagi rahva ellujäämiseks nii teravalt vajalik olnud. Küll on aga Nõukogude Liiduga sarnaselt kasutatud ajalugu vähemuste survestamiseks, assimileerimiseks ja nõrgestamiseks. Seega on vähemustele nende ajalugu kasvava tähtsusega ja oluline kultuuri ning identiteedi elujõulisuse jätkuks.

Kui Ameerika ajaloolased teevad arusaadavatel põhjustel ajalooõpetusest suure numbri, siis rahva silmis on see ülereageerimine. Enamik siinsetest inimestest ei tea ajaloolistest detailidest mõhkugi. Millalgi kuskil oli sõda. Me ilmselt võitsime...

Sõdade võitmine on nii imperialistliku ideoloogia kui rahvusliku enesekindluse alus: oleme kõige tugevamad, arenenumad ja targemad. Veel parem on, kui vaenlane on alguses näiliselt tugevam ja eelistatumas olukorras. See toob meie kõrgema arengutaseme ja intelligentsi selgemalt esile. No ja kui keegi on tugevam ja targem, siis need teised, vastased ja vaenlased, on nõrgad, primitiivsed ja rumalad.

Eestist teame näiteid muistsest vabadusvõitlusest, kus rõhutame lahinguid, mille eestlased võitsid, kuni Vanapagana ja Kaval-Antsuni, mil kaval talumees teeb lollile kollile kogu aeg ära.

USA ajalugu räägib iseseisvussõjast või ka revolutsiooni sõjast aastatel 1775 – 1783 järgmist lugu: kõigepealt oli brittidel rohkem relvi, kogemusi ja teadmisi, aga Ameerika koloonia elanikud olid kavalamad ja sitkemad, vaimselt tugevamad. Nad armastasid vabadust rohkem kui britid, heites kõrvale kuningliku hegemoonia, ja asutasid esimese tõelise vabaduse kantsi: demokraatliku ja vaba riigi.

Küsimus on muidugi selles, kelle jaoks vaba riigi? Vastus on lihtne: valgele vabale mehele. Mustanahalised, indiaanlased ja naised vabadusi ei omanud. Naised olid nagu orjad, mehe omand. 18. sajandil oli see normaalne. Aga me ei ela 18., vaid 21. sajandil. Teise inimese omamine on praegusel ajal inimsusevastane kuritegu.

Võime siin istuda ja mõelda, et vaat kus mina olen moraalne inimene. Kui oleksin sel ajal elus olnud, oleksin kohe küla künka otsast valjul häälel oma kaasaegseid harinud ja teatanud, et orjandus on inimsusevastane kuritegu. Kuna ma aga sel ajal elus polnud, siis ronin künkale ikkagi ja annan valjul häälel teada, et kõik mineviku orjapidajad olid kurjategijad.

See ongi see presentism, millest iga endast lugupidav ajaloolane kui katkust eemale hoiab.

Tuleme nüüd sealt künka otsast alla. Kui meil oleks 18. sajandil olnud võimalus omale orje hankida, siis oleksime seda teinud. USA-s oli orjaomanike ja orjakauplejate hulgas nii mustanahalisi kui indiaanlasi. Küll oluliselt vähem, sest nad olid valgete arvates alamast rassist, aga oli, sest orjamajandus oli igapäevane, tavaline. Nagu oli normaalne, et ihuarst soovitas 80 aastat tagasi hea tervise huvides suitsetamist; nagu 50 aastat tagasi oli aktsepteeritav olla alaealistega seksuaalsuhetes.

Ja nagu 50 aasta pärast loevad lapsed ajalooõpikuid ja mõistavad hukka, kuidas on meie rahvas valinud ja talunud valitsusi, kes alavääristavad mõningaid ühiskonnagruppe või keda looduse kaitsmine ei huvita.

Tuleb välja, et ajaloo huvides on tulevikule mõtlemine sama oluline kui mineviku mäletamine.