JUHTKIRI | Erakonnad, kus on rohked uued nimed?

Tänavustest valimisnimekirjadest joonistub taas välja kurb trend, et teiste valdkondade tipptegijad, tõeliselt värsked talendid ei taha poliitikasse siseneda. Või ei taheta neid, ei jätku neile ruumi. Kus on näiteks Viljar Arakas, Mart Noorma, Astrid Kannel, Rein Raud, Keit Kasemets või Mari-Liis Lill? Neil kõigil oleks poliitikale palju anda.

Reformierakonna üleriigilise pingerea esikahekümnes on ainult üks uus kandideerija: 12. kohalt leiame perearst Karmen Jolleri. Keskerakonnas sekundeerib talle 13. kohal kindralmajor reservis Neeme Väli ja alles 20. kohal teletäht Sven Soiver.

Kõigi praeguste parlamendierakondade esikümnes on pea kõik juba poliitikas tegevad, endised või praegused ministrid ja riigikogu liikmed. Enim jäävad silma sotsid, kes on toonud sinna palju kohaliku tasandi poliitikuid, vallajuhte nii Hiiumaalt (Reili Rand) kui ka Lääne-Virumaalt (Maido Nõlvak). Eesti 200 uute tegijatena torkavad silma sõjagurud Kalev Stoicescu ja Peeter Tali.

MTÜ Slava Ukraini eestvedaja Johanna-Maria Lehtme eilne otsus riigikokku kandideerida on näide sellest, milliseid inimesi me Eesti poliitika konnatiiki uut hoogu andma ootame. Ta on missioonitundega inimene, kes on end muus valdkonnas tõestanud.

Muutus on lõpuks siiski meie kõigi teha: kui kaalud mitme kandidaadi vahel, vali see, kes pole varem riigikokku kuulunud.

Formaalselt uusi kandideerijaid siiski leidub, nt EKRE nimekirja 15. kohal olev Eeva Helme ja 18. kohal olev Varro Vooglaid. Ent erakonna esimehe abikaasa ja Objektiivi juht on kõike muud kui poliitikakauged. Ja nad on nimekirjas üsna all, nii et uuest hingamisest ei saa rääkida.

Kokkuvõttes lahja, härrad-prouad parteijuhid. Nii muutust ei too. Ausalt öeldes kahtlustame, et te ise olete ühed muutuse peamised pidurid. Kes muu poliitika räpase kuvandi taga on? See on ju üks põhjuseid, miks tipptegijad ei soovi poliitikasse tulla. Ja kes muu eelistab jagada sooje kohti oma lähikondsetele?

Selline vaikne tiksumine pole Eesti poliitikale hea. Nii taandubki Toompea üheks suureks halvasti lõhnavaks konnatiigiks, mida isegi valimised ei suuda eriti raputada. Ei teki uut kvaliteeti.

Kui selline nõiaring loomulikul teel ei lahene, tuleb sekkuda ja seda raputada. Näiteks kehtestada reegel, et üks rahvasaadik ei tohi üle kahe koosseisu järjest riigikogus olla. Selliseid ideid on teisigi.

Paradoksaalselt on aga muudatuse võtmed nendesamade rahvasaadikute käes. Õnneks on just praegu õige aeg sellest rääkida – valimiste ajal on poliitikud altid valijaid kuulama, nii et saame neile survet avaldada, et siingi midagi edeneks.

Pealegi, muutus on lõpuks siiski meie kõigi teha. Üks retsept selleks on väga lihtne: kui kaalud mitme kandidaadi vahel, vali see, kes pole varem riigikokku kuulunud.